„Tõde ja õigust” vaadanud singapurlane: jäin lummatusest toolile tiitrite lõpuni

Võõra pilguga vaadates võib filmist leida shakespeare’likke elemente, leiab "Tõde ka õigust" kinos vaadanud singapurlane.

Avaldame tänase "Tõe ja õiguse" tele-esilinastuse puhul uuesti 20.03 EPL-is ilmunud filmiarvustuse.

Luuletajana on sõnad minu jaoks olulisim viis saadud kogemusi „töödelda”. Kui lähen uude riiki, astun kõigepealt läbi just raamatupoest. Isegi kui leian üksnes ingliskeelseid tõlkeid, aitavad luule ja ilukirjandus mul kohalikke paremini mõista ning tunnetada uue paiga südamerütmi.
Viimased kuus nädalat olen veetnud Eestis, uurides oma doktoriõpingute raames siinset e-riiki. Olen leidnud palju armastusväärset – näinud külmunud jugasid, jalutanud Kadrioru pargis päikeseloojangu taustal, avastanud tatra kui tugeva talvevilja ning saanud tunda astelpaju mõrkjat magusust.

Juhuslikult sattus minu külaskäik samasse aega, mil kinolinale jõudis Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” dramatiseering.