Together forever. Aga miks?
Laval on kaks meest ja naine, kõik pulmakleidis. „I feel looove…” kõlab Plantainsi hüpnotiseeriv ja unenäoline versioon kunagisest Donna Summeri hitist. Kolme inimese aeglasest liikumisest saab peadpööritav keerlemine.
Täna (10. aprillil) Sõltumatu Tantsu Laval esietenduv „together forever” („igavesti koos”) on kõigi osaliste jaoks isiklik lavastus. Selle taga on isiklikud kogemused, kokku- ja lahkuminekud, palju avameelseid vestlusi.
Töö alguspunktiks nimetab Barbara Lehtna arusaama, et paljud tema põlvkonnakaaslased, kes on sündinud 1990. aasta paiku, veidi siia-sinna, on jõudnud elus punkti, kus esimene together forever on lõppemas. Inimesed, kes lootsid oma kaaslasega elu lõpuni õnnelikult koos olla, lähevad lahku. Või vastupidi. „Nii mõnedki minu sõbrad on just nüüd leidnud oma isikliku together forever’i, ostavad kodu, saavad lapsed. Aga kuidas me üldse konstrueerime armastuse narratiivi? Mis on selle suurimad mõjutajad?” küsib Barbara.
Killud, millest vastust kokku panna, on viinud lavastusmeeskonna nii popkultuuri kui ka perekonnast tulenevate mustriteni. „Paljud meist avastasid selle protsessi käigus, et kõige õnnelikumad on nende pered olnud… fotodel,” nendib Barbara. „Ja need fotod näevad meie kõigi puhul välja jahmatavalt sarnased!” Ka selle poolest, et paljudel piltidel pole isa.
Vestluse ajal on meist mõne meetri kaugusel mannavahuroosa laud ja kolm roosat tooli, mis on paigutatud lava serva. Silme ees on samavõrd rõõsa välispind nagu nii mõnelgi perekonnafotol.
Esimene positiivne eeskuju
Ometi pärineb kujutlus sellest, milline on armastus, suuresti just lapsepõlvest. Lavastus ise on küll dialoogita, ent selle taustal on palju omavahel jagatut. „Mind puudutas väga osalise lugu, kes rääkis, kuidas ta alles 22-aastasena kohtas esimest positiivset meessoost eeskuju. See mõjus talle mõneti kui plahvatus: tõesti, mees võib öelda tere ja aitäh? Ühtlasi näitas see kätte, miks ta ei ole end alati emotsionaalselt kuigi avatuna tundnud ega armastust tõeliselt ligi lasknud,” toob Barbara näite.
Lavastuse meeskond veetis pikalt koos aega Massiaru kunstnike ja teadlaste residentsis. „See on koht keset metsi, Ikla piiripunkti lähedal. Internet sinna sisuliselt ei levi. Seal on kaks kassi ja palju aega rääkimiseks,” kirjeldab Barbara. Põhjus võib olla seal koos veedetud aeg või hoopis lavastusprotsessi algul läbi tehtud „36 küsimust” (psühholoog Arthur Aroni eksperiment, mille tõi mõne aasta eest laiema tähelepanu alla New York Times). Igal juhul: „See on kõige kokkuhoidvam trupp, millega olen tööd teinud,” ütleb Barbara.
Lapsepõlvemälestuste taustaks moodustub lavastuses soundtrack lugudest, mida 1990-ndate põlvkond võib une pealt kaasa ümiseda. „Don’t you wish your girlfriend was hot like me,” hakkab näiteks ühe lause peale kummitama Pussycat Dollsi laul. MTV-st kuuldud muusika ei moodusta ainult peas keerlevaid viise, vaid sageli ka osa kontseptsioonist, kuidas suhteid nähakse.
„Meie arusaamu sellest, mida peame saavutama, et olla tõeliselt õnnelikud, kujundasid ka Hollywoodi filmid. Ma ei olnud enne lavastust mõelnud, kui suur mõju sellel kõigel tegelikult on,” tunnistab Katrīna. Ta küsib: miks näiteks tunnevad temavanused inimesed, kellel on edukas karjäär, sõbrad, kodus kass, aga mitte elukaaslast, et midagi on ikkagi puudu? „Vaatan Facebookist pilte kunagistest klassikaaslastest, kes abielluvad ja saavad lapsi, ning mõtlen: kas ma olen ajas kuidagi kinni jäänud? Kas ma peaksin sama tegema? Vajadus selleks kõigeks on sageli pigem mingis veidras fear of missing out tundes.”
Üks, mis kunstnikke ennastki üllatas, oli lavastuse pinna all välja joonistuv queer’i temaatika. „Laval on näiteks mehed kleidis. See ei ole protsessis suurt midagi tähendanud, alles teiste inimeste reaktsioonidest oleme ise aru saanud, et oleme lähenenud sugudele mittebinaarselt,” toob Barbara ühe illustratiivsema näite. Lavastusest käib läbi teiseks olemise (otherness) teema, armastuslood ei püsi laval poiss-kohtab-tüdrukut-raamides.
Sibulatest sümbol
Etendajad on endiselt pulmakleitides. Neil on käes punased sibulad, mida nad koorivad. Sibulad hakkavad üha enam meenutama südameid, langevad koored moodustavad põrandale justkui roosiõitest mere.
„Me oleme palju rääkinud ka toidust. Teadagi, armastus käib kõhu kaudu, nii et toit ja selle jagamine on teemaks olnud. Minu pere sõi näiteks alati igaüks omaette ja ühist ruumi selle kaudu ei tekkinudki,” toob Barbara näite. Neist meenutustest sündiski lavastusse kirjeldatud stseen. „Sibulad on kibedad ja võivad sind nutma panna, ometi on nad olnud armastuse sümbol. Selles on veider vastuolu.”
Barbara ütleb, et armastuse teemat lavastuse kaudu käsitledes on ta ehk ka ise hakanud suhetele tervemal moel lähenema. „Ma olen 29-aastane. Mulle meeldib endast mõelda kui intelligentsest inimesest, kes teeb ise oma otsused, kellel on selge moraal ja väärtused. Protsessi käigus olen aru saanud, et ma ei ole tegelikult alati omaenda mõtete juht. On oluline teada, kust tulevad minu mõtted ja kui palju ma suudan neid ise kontrollida.”
Katrīna arvates on oluline näidata seda, mis võiks olla justkui enesestmõistetav, ent ei ole seda. Keegi ei peaks tundma end ebatäiuslikuna, sest ta ei vasta Hollywoodi stereotüüpidele. „Ja on täiesti okei olla vallaline. Suhe ei pea olema ülim eesmärk teel terviklikuks inimeseks saamise poole. Erinevad lood on head lood, kuniks need on sinu enda lood.”
