Toit kõrbeb, naine joob, mees on tööta, tütar peab kooli jõudma…
Toeka maja ees, mis oli kunagi kohaliku papi residents, käib sinistes tunkedes ringi Rain Simmul, kes esitab ühte peaosalist. Tema juurde astub grimeerija ja määrib tumepruuni möksi kätele ja näole, justkui oleks ta just nüüdsama roninud välja auto alt, mutrite ja poltide maailmast.
„Minu mängitud tegelane on ametioskuste poolest automehaanik,” räägib oma tegelasest Kaidost Rain Simmul. „Ta ei leia erialast tööd ja sellepärast peabki töötama surnuaiavalvurina, kaevama haudu. Eks see ole ka viina viga, kuid mitte nii hullusti kui ta naisel.”
Juba filmimise keskkond räägib, et filmi peategelased pole seekord edukad ärimehed, poliitikud ega ka peenemat sorti pätid. Film on rahvast.
„Loodan, et sellest filmist tuleb Eesti esimene tänapäevaaineline realistlik film,” ütleb teose stsenarist ja režissöör Katrin Laur. „Millegipärast ei tehta Eestis filme elust, nagu see on. Ka Nõukogude ajal ei tehtud, kuid siis oli selge, miks. Praegu tsensuuri justkui ei ole, kuid ikkagi neid filme pole…”
Harjutatakse stseeni, kus toit on ahjus kõrbema läinud ja Rain Simmul sööstab majja olukorda lahendama. Tuba on paksu suitsu täis. Nagu see filmivõtetel käib, tehakse üks ja seesama stseen läbi päris mitu korda.
Rain Simmuli järel tormab majja filmi teine peategelane Lucia – kooliteed alustav tüdruk, kes on Kaido ja ta viinakuradi küüsis oleva naise Maria tütar. Mariat mängib Maria Avdjuško.
„Ei saa öelda, et ma oleks kirjutanud selle rolli otseselt talle, kuid nägin Avdjuškot stsenaariumi kirjutamise ajal vaimusilmas küll,” tunnistab Laur.
Film peaks rääkima nähtustest nagu alkoholism, tööpuudus, ühiskonnaga kohanemise raskused. Ehk siis tõsistest asjadest, mis määravad teose auditooriumiks täiskasvanud. Lucia on tegelane, kelle silmade kaudu filmi sündmustik paljuski paistab.
„Killu saab oma tööga hästi hakkama, ta on andekas,” kiidab režissöör oma käealust. „Teda on vaja juhendada isegi vähem kui kooliga näitlejaid.”
Küsimusele, kas suure rolli tegija kavatsebki nüüd näitlejaks hakata, vastatakse salakavala naeratusega.
Kertu-Killu German on vaid üks lastest, kes filmis mängib. „Oleme otsinud laste osatäitjad siitsamast Läänemaalt,” selgitab režissööri assistent Piret Toomvap. „Üks rolli saanud poistest on siitsamast Ridalast.”
Toomvap on väga rahul kohaliku rahvaga, kelle abivalmidust ta kiidab. „Kui sa kusagile midagi küsima lähed, tulevad inimesed hea meelega vastu. Siin on märksa parem filmivõtteid korraldada kui Tallinnas.”
Läänemaa nägu
Tervel filmil on küljes Läänemaa maik. Stseenid, mis on määratud toimuma maakonnakeskuses, filmitakse Haapsalus.
Ridala valla võttekohad said välja valitud eelmisel suvel. Rasketest maakividest hoonetel ja kirikuvaremetel on oma visuaalne tähendus.
„Et me siin filmime, ei tähenda sugugi, et Ridala kandis oleks viinajoomisega hullem kui kusagil mujal,” õigustab võttekoha valikut Katrin Laur.
Kust sai „Surnuaiavahi tütar” esimese tõuke? Katrin Lauri sõnul polnud selleks mitte mõni päriselus toimunud sündmus, vaid meie oma filmikunst.
„Mind pani mõtlema Sulev Keeduse film „Joonatan Austraaliast” ja eriti selle vastuvõtt. See, kuidas filmist vaimustusid kenad edasijõudnud inimesed. Olen seadnud endale eesmärgiks rääkida valust, mis on kõige selle taga.”
Rain Simmuli jaoks on aga võttekoha valikul veel oma tähendus. „Minu ema käis samas majas algkoolis,” ütleb ta. „See on müstiline, kuidas asjad kokku jooksevad.”
Kui filmitakse Kaido jooksu majja, kostab majast ingliskeelne hüüd, et prožektori varjud jäävad kaadrisse. Kohe tormavad valgustajad statiividel kõrguvaid prožektoreid ringi tõstma ja ekraane paigaldama. Noor Soomest pärit kaameramees Anssi Leino on väga toimekas. Töötab usinasti valguse ja varjuga, mis ongi filmikunsti sisu.
„Ma olen alles noor operaator ja see töö on minu jaoks väga põnev väljakutse,” seletab Leino, kui saab käbeda töö juurest hetkeks mahti. „Siia tulin selle loo pärast, stsenaariumi pärast. Mind kui noort isa puudutas see väga. Muidugi on sellel lool Eestile omased jooned, see toimub siinses keskkonnas, kuid inimlikul tasapinnal on lugu universaalne, samasuguseid asju juhtub ka Soomes.”
Eri alade meeste koostöö paistab võtteplatsil hästi sujuvat. „Olen siin hästi kohanenud. Mu kaastöötajateks on parimad töömehed ja nendega teeks koostööd heal meelel ka edaspidi,” kiidab Anssi Leino.
Stseen praeahjus suitsema läinud toiduga on stsenaariumi algusotsas, kuid see ei tähenda, et võtetega oldaks alles alguses.
„Veidi alla poole on filmitud,” hindab režissöör. „Võttepäevi on 34, kuid tegelikult oleks vaja olnud 45. Eks ta üks säästuaja filmitegemine ole.”
Eesti Filmi Sihtasutus on rahastanud filmivõtteid 4,4 miljoni krooniga.
Ilmataat on filmitegijaid soosinud.
„Vihma pärast jäi üks võte tegemata,” täpsustab Piret Toomvap.
Võtted kestavad 14. augustini. Kinodesse on uut Eesti filmi oodata tuleva aasta kevadel.
Filmivõtted
„Surnuaiavahi tütar”
•• Stsenarist ja režissöör Katrin Laur
•• Operaator Anssi Leino
•• Kunstnik Eugen Tamberg
•• Helilooja Pärt Uusberg
•• Produtsent Mati Sepping
•• Tootjad Estinfilm ja Content Provider
