„Peaasi, et siin nüüd metsa maha ei tõmmata! Üle jõe tõmmati korralik latakas ära. Varem käisin seal jalutamas, nüüd enam väga ei taha minna,” räägib Tõnis Mägi Peedu metsatukast, mis (või õigemini – mille puudumine) on ka filmis jäädvustatud. Foto: Argo Ingver

Pikki aastaid elas Mägi kohvrite otsas, aga unistas alati oma kodust. Priit Pääsukese möödunud nädalal esilinastunud dokumentaalfilmis „Tõnis Mägi. Vaikus valguses”, illustreerib neid unistusi stseen, kus Tõnis Mägi (70) ja tema abikaasa Kärt Johanson (47) jalutavad ühe vana ja lagunenud, ent ometi võimsa ja ligitõmbava juugendmaja rohtukasvanud hoovis. Kes on Tõnis Mäe praeguse elukoha Peeduga vähegi tuttav, tunneb neist kaadrites ära kunagise kirjanike liidu puhkekodu. Maja asub mõnekümne meetri kaugusel perekonna tegelikust kodust, kuhu nad 2008. aastal koos tütarde Mirdi ja Liidiaga kolisid.

Kui teen ettepaneku minna pildistama just kunagisse kirjanike majja, uurib muusik, kas olen Peeduga kuidagi seotud, ega üllatu sugugi, kui selgub, et see nii on. „Uskumatu lugu, aga kui seltskonnas on kasvõi kolm inimest, siis Peedut mainides selgub, et vähemalt ühel inimesel on sellega mingi seos. Ometi on see nii väike koht!”

Vihma hakkab sadama, asendame jaheda sügisilma laulja sooja toaga. Möödunud aastatel intervjuudest loetud vihasemate poliitiliste sõnavõttudega pole seekord pistmist. Neid ei ole ka äsja linastunud dokumentaalfilmis. Poliitikast Mägi vähemasti meedias enam rääkida ei taha. Ütleb, et ta on eelkõige laulja ja väljendab ennast muusika kaudu.

Õhustik tema Peedu kodus on peaaegu klišeelikult mõnus. Mõne aja pärast tulevad külalisi uudistama pere kaks kassi, kirju Portselan ja valge Marmor, kes hiilivad kordamööda fotograaf Argo lähedal. Portselan poeb päevapiltnikule mõnuga sülle ja teeb kiiret minekut alles siis, kui tekib oht, et teda püütakse pildistada. Aga Marmorit hüüab Tõnis Mägi nüüd hoopis Sergeiks. „Tundsin lihtsalt, et ta on Serjoža nägu,” muigab laulja.

Mõtlesin siia sõites, et veider on kuulda, kui öeldakse, et te elate Elvas. See pole ju Elva, see on Peedu! Minu meelest täiesti iseseisva identiteediga koht.

Ma ka ei tea, miks see nii on. Ühel hetkel öeldi meile, et me oleme siin justkui Elva linnaosa. Kus see linn siin on? Me elame ikka täitsa omaette. Kirjutada võib, mida tahab, see on ikkagi Peedu.
See foto on tehtud Peedul kunagises kirjanike liidu puhkekodus. Peeduga on veidrad lood: pisike koht, ent kellega Tõnis Mägi ka rääkima ei satu, selgub sageli, et inimestel on kohaga oma seos. Näiteks laulja abikaasa Kärt Johansoni vennad on Peedul suisa üles kasvanud.
Foto: Argo Ingver

Üle tee asuva kunagise kirjanike liidu puhkekoduga on teil oma side. See jookseb vilksamisi läbi Priit Pääsukese filmist. Näiteks puuriit, millest enne mööda kõndisime, on teie laotud.

Jaa. Meie vastas elab lastepsühhiaater Anne Daniel[-Karlsen], kellega meil on väga hea läbisaamine. Ta ostis selle koha nüüd ära, et sinna miljööteraapia kompetentsikeskus rajada. Kui tal on talgud olnud, siis olen ikka abiks käinud. Koos Topi ehk Toomas Kihoga. Muide, ka Marju Lepajõe elas siinsamas.

Mõtlesin, et mina ei hakka selle filmi jaoks muudkui pead kammima ja viigipükse jalga ajama. Muidugi on selles ka mängu, aga suures osas olen ikka, nagu olen, võtke või jätke.

Olete öelnud, et Priit Pääsuke on oma filmis teie olemusele päris hästi pihta saanud. Kas oli põhjust karta vastupidist?

Olen andnud intervjuusid näiteks televisioonile ega ole pärast üldse rahul olnud. Seal on ajalimiit. Jõuad korraks sisse hingata, kui juba öeldakse: „Stopp!” Aeg on läbi ja tuvi peost lennanud. Aga selle filmiga oli aega viis aastat ning Priit ja Mihkel Soe (operaator – K. V.) ei olnud liiga tihti mul kaameraga kukil ka. Mõtlesin, et mina ei hakka selle filmi jaoks muudkui pead kammima ja viigipükse jalga ajama. Muidugi on selles ka mängu, aga suures osas olen ikka, nagu olen, võtke või jätke.

Kohe ma Priidule siiski „jah” ei öelnud ja pärast ikka põdesin ka. Kui tuleb välja, et lõpptulemus on ei-tea-mis, siis on jälle seletamist, et miks ma üldse lasksin midagi sellist teha… Aga ma olen filmi nüüd kaks korda vaadanud ja olen hämmingus. Ei tõmmanudki pead õlgade vahele!

Tuleb arvestada, et Priidu film ei ole eluloofilm. See on laegas viie aastaga minu elust. Kui see oleks eluloofilm, siis peaks selles kindlasti olema ka minu vanim tütar Liis-Katrin oma lastega ja tütar Maarja oma elukaaslasega. Küll aga on filmis olemas minu abikaasa Kärt ja nooremad tüdrukud, kes pole seal mitte ainult kui minu pere, vaid ka kui kolleegid. Nad laulavad ju ka filmis.

Film mõjub ise eraldiseisva muusikapalana, see on eripäraselt rütmistatud ja struktureeritud.

Meil oli varem Priiduga juttu, et mis võiks olla filmi selgroog. Mina ajasin muudkui seda rida, et see peaks olema Hermann, minu klaver. See on see, mis on mind muusikaga sidunud. Sinnamaani välja, et väikese poisina hüüdsin kaane alt pianiinosse ja kõik keeled hakkasid võnkuma. Nüüd on seesama motiiv filmi esimestes kaadrites. Need seosed jõudsid minu jaoks kohale hiljem. Selles filmis on ajasillad, mis tulevad praegusesse aega välja, ja mingi muster hakkab tööle. Lõppude lõpuks – eks minu laulud räägi ju ka ühest ja samast asjast. Sellest, kuidas lind tahab puurist välja. Sellest räägib nii „Pimedale muusikule” kui nüüd ka „Kondor”.

Priit Pääsukese dokumentaalfilmis on suisa kolm erinevat salvestust Tõnis Mäe laulust „Kondor”. Siin on ta neist ühes.
foto: kaader filmist


Filmi üks motiiv on klaveri häälestamine, mille taustal räägite enese häälestamisest. Klaveriga tundub kõik lihtne olevat. Tuleb häälestaja, teeb töö ära. Aga kuidas te ennast häälestate?


Ma saan ennast häälestada muusikaga. „Vaikus valguses” on filmi pealkiri, aga see on ka ühe minu laulu pealkiri, mille teksti olen ise kirjutanud. Ütlen seal: „Vaid nii, vaid nii suudan leida sind.” Jutt pole ühestki naisest ega armumisest. Jutt on konkreetselt Jumalast. Ja läbi heli saan ma sellele pihta. Siis hakkab toimuma midagi, mis ei kuulu siia maailma.

Ma olen aastate jooksul väga palju muutunud. Alles hiljuti ütles üks ajakirjanik, et minu lood on nii süngeks läinud. Selgus, et viimati kuulas ta „Püha Elmo tulesid”. Aga kui ammu see on kirjutatud! Selle sajandi alguses! Ma olen sellest ajast palju muutunud. Sven Grünberg vist ütleb filmis, et kõik teavad mind pigem kui ekstraverti, aga praegu olen ma introvert. Loen palju, lähen enda sisekosmosesse. Ma ei taha tegelikult neid sõnu küll kasutada, need on justkui vale lõhna juurde saanud…

Püüan end vahepeal panna teiste olukorda. Näiteks olukorda, kus toimub laulupidu ja ma olen mujalt maalt. Ehk isegi väljastpoolt Euroopat, aga mingil imemoel sattunud Tallinnasse laulupeole. Meeletult palju rahvast, ilus ilm. Ja siis kõlavad põhilised laulud. „Ta lendab mesipuu poole”. Kõik tõusevad püsti, paljud nutavad. Kui ma ei teaks, millega tegemist on, siis arvaksin, et see on religioosne koosviibimine. See, mida muusika endas kannab, sellest võikski rääkima jääda.

Kui muusika aitab ennast häälestada ja te olete olnud alati muusika keskel, siis millest on vahepeal tekkinud see häälest ära olemise tunne?

Siis ei ole ma järelikult parajasti muusikaga tegelenud. Vahepeal olen istunud sellesama Hermanniga. Istun, toksin seal midagi ja mõnes mõttes lööngi käega, kui ei tule. Ma tean, et see ei ole ilus sõna, aga otseses mõttes: mind ei koti vana asja tegemine! Ma tahan edasi minna! Ma saan nii hästi aru, miks David Bowie rääkis, et tahtis alati edasi minna ja kui ei saanud, oli pigem vait. Ma pean edasiminekuks kogu aeg vaeva nägema. Mitte ehk suisa per aspera ad astra, aga liikuma ma pean. Ja ega kõik minu kuulajad olegi nende muutustega kaasa tulnud.

On neid, kes on jäänud Music Seifi või Ultima Thule aega. Ära saa valesti aru, see oli äge aeg minu elus, aga nüüd olen ma teises perioodis. Kaks-kolm nädalat tagasi hakkas mul järsku uuesti muusikat tulema. Eks ma millalgi lasen tõenäoliselt jälle plaadi välja, mitte küll veel sel aastal.
Salvestamine on iseasi, ent laule luues laulab Mägi need sageli esmalt lihtsalt oma mobiiltelefoni.
foto: kaader filmist

Teie paljude etteastumiste seas on olnud tohutu suuri kontserte. Olete laulnud nii 1988. aastal Eestimaa Laulul kui ka 1980. aastal Moskva olümpiamängudel. Kas sellises mastaabis esinemiste puhul on miski olnud eriti oluline või tahaksite tagantjärele midagi kustutada?

Igasuguseid kontserte on olnud, küll Moskva olümpiamängudel, küll 1986. aastal Ultima Thulega Nõukogude Liidu kultuuripäevadel Indias toonase nimega Bombays. Seal oli tohutult inimesi. On olnud laulupeod ja kõik muu. Ära ei kustutaks ma midagi.

Moskvaga seoses meenus midagi. Mõne päeva eest oli Tartus iga-aastane üritus, vene autorilaulufestival „Lehesaju muusika”. (Festival toob kokku vene keelt kõnelevaid lauljaid – toim.) See kestab paar päeva, inimesed tulevad kohale üle maailma, paljud neist emigrandid. Ürituse hing on üks Armeenia päritolu naine, Ljudmila Mesropjan. Ta on mind kunagi varemgi kutsunud ja nüüd läksin uuesti. Heino Elleri muusikakooli saal oli inimesi puupüsti täis. Mind kutsuti välja. Kogu saal tõusis püsti, ovatsioonid! Hoidsin tagasi, et nutma ei hakkaks. Sellist asja ei olegi olnud. Ma olin Venemaal 35 aastat tagasi, kuidas see üldse võimalik on, et praegu veel niimoodi mäletatakse? Aga selles ajas, kus ma praegu elan, meeldib mulle käia väikestes kohtades, kus on ehk 150–200 inimest saalis. Kõrgel püüne peal olemisest on kõrini.

Olete suurematest üritustest ka ära öelnud. Näiteks „Kõigi Eesti” kontserdil esinemisest.

Ma ei tahtnud seda, jah. Võtan pigem vastu just väikeste ürituste kutseid. Saan seal inimestele silmast silma laulda. Nemad tahavad mingit lugu ja kohe tulebki. Siin Lõuna-Eestis on eriti palju seda, et on näiteks mõni vana kordatehtud küün, kuhu kutsutakse oma sõbrad ja sõprade sõbrad. Tulevad, võtavad piknikukorvikesed veinide ja söökidega kaasa. Oled seal, sumin käib, lapsed jooksevad ringi, keegi pakub kooki… Nagu suur pere, kus sind oodatakse ja pole hierarhiaid. See on loomulik. Need on inimesed, kes elavad maalapil, mille nimi senini on ikkagi veel Eesti, ja ma olen sellega väga rahul. Mul ei ole rohkem midagi vaja.

Teil on koduhoovil lava peaaegu olemas. Koduaiakontserte ei ole plaaninud?

Ah see! See on lihtsalt suveterrass, millel pole veel katust peal. Läks lihtsalt liiga suureks… Aga kodukontserte – no way! See ei ole hea mõte. Kodu on koht, kus peaks olema vaikus ja rahu.

Teie suured laulud ei jää ainult minevikku, olete neid kirjutanud ka lähiajal. Kasvõi „Kondor”, millest on filmi jõudnud suisa kolm erinevat salvestust. Milline neist teile endale kõige lähedasem on?

Kõik on päris head, aga Sven Grünbergi arranžeering on super. See ei ole lihtne lugu. Kasvõi sellepärast, et ma ei ole tegelikult veel isegi lõpuni aru saanud, millest ma laulan. Kui see valmis sai, küsis Kärt minu käest, mis selle kondoriga on. Ta elab ju hoopis Lõuna-Ameerikas. Aga selle laulu sees on palju suurem lugu. Seda on mul oma lauludega kogu aeg juhtunud. Ja ma tean, et ühel hetkel tuleb see välja, sest alati tuleb.

Kõige kihvtim lugu on muide „Déjà vuga”, mida filmis Kärdiga kahekesi klaveri taga laulame. Selles laulus on juttu ühes kollasest kassist. Loo tegin ma 1979. aastal. Läks mööda palju aega ja 2008. aastal kolisime siia. Oli november, mul tulekul juubel, 60. sünnipäev. Nädal enne seda vaatas akna tagant sisse üks kollane kass. Ta tuli ka järgmisel päeval ja päev pärast seda. Iga päev käis, kuni lõpuks nõudis ukse taga sisselaskmist. Kärt ütles mulle tookord: sa pead oma tekstidega jube ettevaatlik olema, sul muutub kõik reaalsuseks. Täpselt selline kass minu laulus ju oli. Ja laulukass pärineb omakorda Mati Undi raamatust „Hüvasti, kollane kass”, mida ma olin just enne laulu kirjutamist lugenud.
Tõnis Mägi kass Sergei ehk Serjožaga
Foto: Maarja Mägi

Siinsamas üle tee elas aastaid tagasi ju ka Peedu tuntuim kass, Astrid Reinla „Teofrastuse” prototüüp Tossa, kellest Sergei Kibuse filmis sai lõpuks ka kollane kass…

Jaa, see on nii tore lugu! Kui Hooandjas selle filmi jaoks toetust küsiti, toetasin ka pisut. Muide, sellega on seotud veel üks veider lugu. Paar aastat tagasi võttis minuga ühendust üks Tartu kunstikooli lõpetaja, Inga Tomson. Tal oli suur soov teha minust elusuuruses skulptuur. Ma olin nõus ainult tingimusel, et minu eluajal seda püsti panna ei tohi. Raamatus, mille Berk Vaheriga tegime (2006. aastal välja antud „Tõnis Mägi. Müümata naer” – K. V.), olen öelnud, et minu eluajal ei tehta minust mingit pronksratsanikku. Niisiis, kunstnik tegi savist skulptuuri valmis – tuli tõesti väga ilus ja sarnane. Ta arvas, et võiks ikka millalgi pronksi valada. Ütlesin, et oota-oota, ega ma nüüd igavesti ka ela. Ja vahepeal oli veel plaan panna see kuju siia Peedu rongijaama ja kõrvale kass Teofrastus. Õnneks ei läinud läbi. (Naerab.)

Olete varasemates intervjuudes rääkinud palju loodusest ja murest selle pärast. Vaatasin üle: te olete siiani Eestimaa Roheliste nimekirjas.

(See üllatab Tõnis Mäge.) Kunagi, kui Tartus elasime, vestlesime Marek Strandbergiga ja ma olin jube nõus selle kõigega, millest ta rääkis. Ja ta rääkis mulle augu pähe, et rohelistesse astuksin. Aga aega läks mööda ja kirjutasin neile, et ma ei taha olla lihtsalt mingi number nimekirjas. Mul ei ole aega sellega tegeleda. Tunnen, et kui juba kuskil olla, pean asjadega kursis olema. Aga mina ei tea, kas see kiri läks kuhugi kaduma või… Igatahes valimiste ajal kuulsin, et ma olen ikka nimekirjas, ja palusin uuesti, et nad mind sealt nimekirjast välja viskaksid. Hästi imelik, et ma seal ikka veel olen.

Loodus läheb teile ometi keskmisest enam korda?

Loodus läheb mulle väga korda! Riho Sibul sai eelmisel suvel 60. Läksime siis Hiiumaale talle külla. Teede ääres olid maha võetud palgid kilomeetrite viisi reas. Olin hambad ristis, et nutma ei hakkaks. See on tohutult solvav. See kõik on ju minu kodu! Ja ei saa olla, et see ei huvita. Samal ajal ei taha ma olla kuskil erakonnas, nii et ma ei ole ennast asjaga kurssi viinud ja käin lihtsalt kuskil kätt tõstmas. Ma ei ole selline inimene, kes hakkaks kuskil midagi niisama seletama. Seega ma neil teemadel rohkem ei räägiks, ma olen ikkagi muusik.

Ma ei kavatse olla see, kes haarab mahakukkunud lipu ja hakkab sellega esireas kuhugi marssima. Ma tahan olla aus asjades, mida ma teen.

Kas loomeinimesed peaksid teie meelest siis vähem ühiskondlikel teemadel sõna võtma ja rohkem loominguga tegelema?

Ei, ma ei arva seda. Inimesed on erinevad. Mina pean väga selgelt aru saama, mis on minu asi ajada. Lihtsalt… Kuidas nüüd paremini öelda? Vahepeal ma ütlesin, mida ma mõtlesin. Mingid asjad jõledalt vihastasid mind. Aga ma ei kavatse olla see, kes haarab mahakukkunud lipu ja hakkab sellega esireas kuhugi marssima. Ma tahan olla aus asjades, mida ma teen. Muusikas saan ma väljendada kõike, mida mul on vaja. Vahepeal satun paanikasse, kui tundub, et enam lugusid ei tule, aga siis hakkab jälle tulema. Saan neisse panna ka selle, mis on mul hingel. Võtame näiteks „Laastatud maa”, mille tegime koos Toomas Kihoga. Nii et jah, ei ole mina selline, et hakkaksin siin liiga palju seletama.

Jumal on olnud teie muusikat läbiv teema ja piiblit olete nimetanud olulisimaks raamatuks. Olite kunagi Elu Sõna koguduse liige. Kuidas te nõukogudeaegses õhustikus üldse usuni jõudsite?

Käisin kunagi kümme aastat mööda Venemaad. Olin täiesti tipus, jagasime seda esikohta Jaak Joalaga. Ma ei kustutaks sellest ajast sekunditki, aga see oli väga raske aeg. Teha mitu kuud jutti neli-viis kontserti päevas… Aga millalgi olime ühes linnas koos Vitamiiniga, kus mängis klahvpille Mart Metsala. Ta oli tollal Elu Sõna pastor. Praegu ei musitseeri ta enam üldse, aga ta on väga hea pillimees, üks parimaid Eestis. Võtsin tal nööbist kinni ja ütlesin: räägi! Mul oli millestki sellisest väga puudu. Rääkisime hommikuni. Õigupoolest, me ei rääkinud, tema rääkis ja hommikuks oli mul midagi palju selgemaks saanud. Sealt algas aeg, kus käisid juba öölaulupeod. Ja siis olime ikka eesrindel, valmis minema kuhu vaid!

Aga miski pole juhus. Üks lähedane sõber ütles, et tema meelest mitte mina ei vali muusikat, vaid muusika valib minu. See on tähelepanuväärne mõte. Ma ei taha sellega edvistada, vaid öelda, et see on sarnane ka usu puhul. Mina ei ole valinud usku, usk on valinud mind.

Et Jumalat aduda, tuleb Eesti kontekstis ajalugu teada. Võtame näiteks ristirüütlid, kes siia kunagi tulid. Need olid kohutavad tüübid, otseses mõttes retsid. Ja sellel ei olnud mingit pistmist Jumalaga. Eestlased ütlevad, et siia tuldi risti ja mõõgaga – ja see on tõsi. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks me oleme sellised, nagu oleme. Siin on usk küll, aga see on umbusk. Ma arvan, et terve umbusk on igal juhul parem, kui minna hurraaga lipu järel, saamata aru, mis lipp see üldse on.

Sajandeid on aetud mingit kahtlast jama ja kes on seda teinud? Usumehed ise. Aga kui küsida, kas ma olen poliitika- või usumees, siis muidugi ma olen usumees.

Üks lähedane sõber ütles, et tema meelest mitte mina ei vali muusikat, vaid muusika valib minu.

Piibel on Jumala sõna. Kui sa hakkad seda lugema ja ühel hetkel aru saama, mis see on, siis on see midagi suuremat, kui üldse oskab ette kujutada keegi, kes mõtleb, et Jumal on üks loll jutt. Aga vana testament on ju ajalooraamat, seal ei ole midagi, mis oleks vale. Arheoloogid on praegu hakanud leidma kohti, millest on seal juttu, aga mille kohta arvati, et neid pole olemas.

Vana testament on kohati üsna sadistlik…

Nii ja naa. Nagu see elu meil on. Vana testament on ajalugu ja ajalugu ongi kohati sadistlik olnud.

Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimeses osas keerab Vargamäe Andres suure piibli lugemise peale sootuks ära…

Keerab jah. Eks natuke ole ikka kedagi tarvis juhtnööre ka andma.

On teil keegi, kes annab? Veel mõni aasta tagasi oli rohkem kuulda teie ja Lilleoru kogukonna seostest.

Oli, jah, ja see on üks omaette koht, aga ma enam ei käi seal. Eks ma ole ka lainetanud siia ja sinna. Millalgi oli tarvis Indias käia ja… Aga ühel hetkel sain aru, et see, millele ma 30 aasta eest pihta sain, on õige asi.

Ringiga tagasi?

Ikka edasi!
Priit Pääsukese dokumentaalfilm on filmitud viie aasta jooksul. „Ma näen seal kohati välja hoopis teistsugune kui praegu. Filmis olen ma muudkui kõhnem ja siis jälle paksem ja see on väga naljakas, sest mul on ju alati mingid kaaluasjad olnud,” muheleb Tõnis Mägi.
Foto: Argo Ingver

On teil mõni konkreetne koht või hetk, kus olete tunnetanud, et on midagi teist palju suuremat?

Müstilisi kogemusi on olnud küll. Aastaid tagasi käisin Taizés. Seal oli üks pime tempel, mida valgustasid vaid väikesed teeküünlad. Istusin seal, aeg kadus täiesti ära ja sain ühtäkki aru, mida tähendab fraas „kõnekas vaikus”. Mul oli selge tunne, et seal on veel keegi. See ei olnud õudne, vaid vastupidi – see oli väga hea tunne. Müstilisi kogemusi on veel olnud. Teisalt, igasugustes suurtes katedraalides mul pigem ei ole hea tunne.

Suurtes katedraalides on tavaliselt palju turiste, giide, sagimist. Sellistes kohtades Jumalale justkui väga palju ruumi ei jäägi.

Käisime sel aastal perega Barcelonas. Olen väga tahtnud sinna minna ja muu hulgas ka Antoni Gaudí projekteeritud la Sagrada Famíliat näha. Ja ma olin pettunud! Just nimelt sellepärast, et seal on nii palju rahvast, turiste. Ma ei tundnud midagi selles tohutus kolossis. Ja Mirt ütles õigesti: lähme minema! Jumal ei ole sellistes kohtades, Jumal on just pigem mõnes väikeses kohas, kus pole elektritki.

Kui inimesel on olemas see keel ja see meel, siis tajub ta seda samuti nagu muusikatki. On ju fenomenaalselt häid muusikuid, nagu näiteks pianist Lang Lang, kes mängib tehniliselt vapustavalt hästi, aga no ei ole see. Siis paned peale Glenn Gouldi, kes oli Kanada geenius. Ta mängib Bachi, ise veel laulab midagi kaasa, on selline natuke hullumeelne vanake ja see on fantastiline, nii päris! Sellesse on kätketud midagi enamat. Või heliloojatest Bach, Orlandus Lassus. Nende muusikas on midagi nii palju enamat, kui esmapilgul paistab. See on see, mismoodi inimene saab surematu olla.