Plüüssaali kontserdizhanr pole siingi oma võlu kaotanud. Aastavahetuse aegu esietendus Mägi-õhtu Vanemuises kahel õhtul täismajale. Tallinnas ukse taha jäänutele lubatakse märtsis lisakontserti. Ilmselt oleks Tõnis Mägi see mees, kes võiks täita ka eestlastest hüljatud linnahalli.

Mägi kiitis aga Vene Draamateatri saali kohalikuks La Scalaks. Siiski tundub, et suure saateansambli ja orkestriga kontsert oleks paremini mõjule pääsenud mõnel avaramal laval. Praegu kippus Mägi oma klaveri taga lavakarpi üksteise otsa kuhjatud muusikute vahele ära kaduma.

Tuleb aga austada nüüd näitlejanagi tehtud mehe valikut teha "Jälgi" ainult teatrisaalides. Õhtu avalauludki valis Mägi oma teatrimuusikast, Ugala "Timm Thale-rist" ja Draamateatri "Kolmest õest", kus ta ka näitlejana osaleb. Järgnesid Mägi viimaste aastate kuldpalad, õhtu nimilaul "Jäljed", "Kaunilt kaua", "Püha Elmo tuled"... Ühtlasest meistrinivoost tõusis jõulisemalt esile Robert Jürjendali laulu "Kaja" esitus, kui klaveri tagant välja tulnud Mäks oma soulilaulja võimsuse rambilt saali paiskas.

Kui kontserdi avapool jäi nii laval kui ka saalis vaoshoituks, siis teine pool läks tõusujoones. Haripunktiks sai Tõnis Mägi üks kaunimaid hingelaule "Liivakell". Üllatuseks Riho Sibula laulduna teenis "Liivakell" õhtu esimese tulise aplausi. Mägi vastas väljakutsele, lauldes omakorda Ultima Thule päevist Riho Sibula loodud laulu "Aed". Võrdluses joonistus välja kahe mehe kontrastsus: Mägi avali jõulisus contra Sibula sissepoole pööratum intensiivsus.

Seitsmekümnendate kuldlaulude "Pimedale muusikule" ja "Vana jõgi" kõrval üllatas selles kavas Valkoneni "Moonika". See levilaul kuuluks nagu rohkem kokku kolme tenori suvebriisidega. Ent üllatavalt mõjusas seades tõi pikk järelmäng meelde Procol Harumi Bachi-kõlade ülevuse. Kesksed saksofonisoolod tegid Meelis Undist Mägi ja Sibula kõrval selle õhtu kolmanda tähe.

Klubi- ja kõrtsijämmimiste kõrval on saalikontsertide eeliseks see, et saab keskenduda laulutekstidele. Tõnis Mägi enda ja Villu Kanguri tekstid on väärt kuulamist. Kahju, et helivõimenduses kontserdi avapooles tekst päris kadudeta saali ei jõudnud. See aga ei kahandanud põhilist muljet, nii nagu eesti kinoelu, hakkab ka eesti rockmuusika funktsioneerima oma loomulikes vormides. Ka eesti kultuurielus töötab lihtne tõde: iga asi omal ajal.