See on lõpuks niisugune isiklik teema, et ei tahaks seda lõputult kommenteerida, aga kuna ma kord selle vea tegin, et palga saamiseks avalduse kirjutasin, eks siis pean katsuma seletada. Sain aru, et sellele „töökohale” asudes satun teatavasse avalikku rolli, millel on oma tähendus ja see tähendus omakorda ei sõltu enam sellest, mis ma ise olen ja mis kirjutan. Aga mulle on kirjutamine alati olnud kuidagi väga ja võib-olla üleliiagi isiklik asi. Ma ei või kunagi teada, kas see, mis ma kirjutan, ka midagi väärt on, kas seda on kellelegi vaja. See, et keegi mu raamatuid loeb, on mulle alati olnud üllatus. Ma ei oska etendada kirjanikku. Ma ei usu seda tegelaskuju. Aga sellega on nagu teatris, et kui ikka ei usu, siis ei saa.
