Tõlkimine nagu tõlkimine ikka. See tähendab, kui on küllalt huvi tekstist aru saada – tõesti, sügavuti, peenelt aru saada – ja seda arusaamist teistele vahendada, siis pole muud, kui tõlgi. Muidugi tuleb töö käigus lahendada miljon suurt ja väikest probleemi. Aga see ongi tõlkimine. Selge see, et midagi läheb kaotsi, ükski tõlge mitte ei asenda, vaid esindab originaali. Iga tõlge on tõlgendus, tehtud ühe inimese poolt ühes ajas. Teine inimene ja eriti teisel ajal teeks teisiti. Nii ongi originaale üks, aga tõlkeid võib olla palju.

Edasiandmisraskused on alati pigem kultuurilised kui keelelised. Eesti keel on poeetiliselt küllalt nõtke, aga meie kultuuris pole teatavaid kihistusi, sest selliseid sotsiaalseid nähtusi pole eesti kultuuriruumis lihtsalt olnud. Näiteks seda kõrgseltskonda, neid igivanu ja (allakäivaid) aadliperekondi, neid hertsogeid ja markiisid, vürstinnasid ja krahvinnasid ja kogu seda seltskondliku läbikäimise masinavärki, mida Proust just kirjeldab. Nii läheb osa selle kirjelduse elegantsist, osa arusaamisest, vihjetest muidugi kaotsi.

Teisest küljest aga on see seltskond eesti lugejale isegi eksootilisem ja põnevam kui prantslasele. Me kaldume seda võib-olla isegi üle müstifitseerima. Proust rõhutab alatihti kõrgseltskonna harimatust, labasust, piiratust, julmust jne. Inimesed nagu inimesed ikka, ainult teatud spetsiifilises sotsiaalses raamistikus. Nojah, ega sellist seltskonda pole olemas enam Prantsusmaalgi, nii et ka sealne lugeja peab juba tõlgitsema, uurima ja puurima, sisse elama. Samas olen ma kindel, et põhilist on ikkagi võimalik edasi anda. On võimalik vahendada võõrast teksti oma kultuuriruumi, kus ta hakkab muidugi elama hoopis teist elu, muutub teatud mõttes omakirjanduseks. Eriti Eestis on see nii, sest tõlked on meil kogu lugemisvarast paratamatult alati moodustanud suurema osa. Leili-Maria Kase “Swanni armastuse” tõlge on kahtlemata kongeniaalne.

•• Kas Proust on tõesti nii suur ja tähtis kirjanik, nagu kirjanduslugu väidab? Milles peitub tema suurus ja tähtsus?

Proust on minu jaoks lihtsalt väga tark kirjanik. Või tark inimene ja väga hea kirjanik. See pole üldse nii tavaline kombinatsioon. Tema lugemine teeb targemaks, ma arvan. Õpetab inimest ja elu nägema ilma illusioonide, aga ka ilma põlguse ja vihata. Kui õnnestub ühe raamatu läbi natukenegi niisuguse tunnetuse poole liikuda, kas see pole siis suur asi? Osata näha inimeses (eelkõige iseendas) tüüpilist, karakteri vääramatut ja sageli naeruväärset loogikat, aga selle taga vilkumas alati midagi muud, üldinimlikku, igavest, sõltumatut karakterist ja keskkonnast, mingit püüdlust, mis avaldub ühes nii, teises naa. Mitte kunagi täiuslikult, aga avaldub. Prousti lugemine ehk õpetab meid mitte otsima absoluuti, täiuslikkust sealt, kus seda ei ole, näiteks inimsuhetest, armastusest. Selline tarkus säästaks meid nii mõnestki pettumusest ja asjatust süüdistusest, kibedusest. “Swanni armastus” on väga läbinägelik armastusromaan. Ei teagi sellele võrdset.

•• Proust ei ole ilmselt rahvalik autor. Kui kogu ta suurteos “Kadunud aega otsimas” (7 osa, 3000 lehekülge, 2000 tegelast) eesti keelde tõlkida, kui suur oleks su hinnangul selle lugejate hulk? Kas olekski üldse mõtet seda kõike eesti keelde tõlkida?

Selline statistika on muidugi hirmuäratav, aga tegelikkus on muidugi hoopis lihtsam. Võib ju olla 2000 erinevat nime, aga tegelikult on neid, kelle elu lähemalt jälgitakse, kellega me tuttavaks saame, ehk paarkümmend. Ja romaani igas osas keskendutakse vaid mõnele, “Swanni armastuses” siis Swannile ja Odette’ile. Nii et selles mõttes pole see mingi hiina mõistatus. Päris lihtne raamat. Nii lihtne kui sellise süvenemise astme juures olla saab. Aga alati on ju inimesi, keda ei rahulda valmispudistatud tarkus, äraleierdatud lood, kes tahavad ise otsida, kes aimavad, et arusaamisele jõudmine võtab väga palju aega.

Võib-olla selles mõttes on kogu “Kadunud aja” tõlkimine juba tõesti hiljaks jäänud, et arvamus, nagu oleks targaks võimalik saada kiirkorras, koolitustel käimise ja “vaimsete” eneseabiraamatute lugemise kaudu, on sedavõrd valdavaks saanud. Publik, kes oleks veel hiljaaegu ehk olnud, hakkab ära kaduma. Ei saa muidugi tõsiselt rääkida eesti keelest kui täiemahulisest kultuurkeelest, kui selles taolist teksti pole võimalik lugeda.

•• Oletame, et seesugune suurtöö siiski tõlkimisele võetaks. Millist honorari eesti tipptasemel tõlkija nende seitsme köite eest küsiks ja kui kaua see töö aega võtaks?

See küsimus honorarist on muidugi täiesti teoreetiline. Ma isegi ei oska sellele vastata. Minu teada tõlgivad tipptasemel tõlkijad olulisi teoseid üsna ilma tasuta, vahel mõne stipendiumi toel, aga kõigepealt armastusest tarkuse vastu, soovist jagada seda, mida on ise kogenud. See aga omakorda tähendab, et “tipptasemel tõlkija” on väljasurev liik, pole jätkusuutlik, nagu nüüd öeldakse. Isegi kui keegi tahab asuda nii tänamatut tööd õppima – aga õppida saab seda ainult muudkui tehes ja tehes, aastatepikkuse tööga –, oleks ta sunnitud enne loobuma, kui mingi tasemeni jõuab.

Mis puutub aga aega, siis oleks see mõnes mõttes elutöö, sest nõuaks nii põhjalikku ja täielikku sisseelamist, Proustiks ümberkehastumist, et pärast oleks vist juba raske rollist välja tulla. “Taasleitud aeg” võttis mul aega umbes kolm aastat – tõsi, ma ei tegelenud kogu aeg ainult sellega, poleks ju saanudki, juba eelmainitud materiaalsetel põhjustel. Noh, korrutame seitsmega, saame 21.