Eesti teater ei vaja rasket tööd, sest teatris ei tehta rasket tööd. Teatrit tehakse rõõmuga. Ja kui inimesed ei saa seda rõõmu pärast teha, siis pole tegu teatri, vaid hobuse unenäoga. Need asjad, mida tehakse raske tööga, ei kõlba vaadata. Neid ei saa nimetada teatriks, vaid äärmisel juhul hästi väljapeetud muusikaliks. Kes tahab rasket tööd vaadata, mingu ja vaadaku muusikali. Kes ei taha rasket tööd näha, tulgu teatrisse. Siin näevad inimesed kohutavalt palju vaeva, et seda mitte esitada kui rasket tööd. See on suur luksus, et riik maksab inimestele, et nad saaksid teha teatris mitterasket tööd. Me oleme selle üle väga tänulikud ja teeme omalt poolt kõik, et usaldust õigustada.
