Toomas Koitmäe muuseumidest, kriisist ja spordist: 2020 pidi tulema Eesti spordile eriline aasta... Ja tuligi!

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum teadis juba enne 2020. aasta algust, et sellest tuleb viimaste aegade erilisim ja põnevaim aasta.

Esiteks, (suve)olümpia-aasta on ju spordisõbrale alati eriline. Eesti spordiajaloo mõttes olid muuseumi plaanides kahe suurema tähtpäeva moel või teisel tähistamine.

Teiseks möödub 2020. aastal 100 aastat sellest, kui Eesti Vabariik oma lipu all esmakordselt spordimaailma olulisimatel mängudel osales (ja kohe sealt ka Alfred Neulandi kullaga naasis).

Kolmandaks on möödunud 40 aastat sellest, kui olümpiamängud Eesti pinnal toimusid – okupatsiooni all Moskva olümpiamängude osaks olnud purjeregatti võib poliitilises mõttes näha nii positiivselt kui negatiivselt, kuid spordiajalooliselt on tegemist ainukordse sündmusega. Selle kõige krooniks paarikümneaasta vanuse püsiekspositsiooni uuendamine ja ühe Euroopa atraktiivseima spordinäituse avamine. Olgu juba ette öeldud, et seda viimast soovime me kriisi kiuste siiski ellu viia ja ühiselt veel käesoleval aastal tähistada.

Suures pildis saab 2020. aasta ilmselt nii mõnelegi statistikule ka kauges tulevikus peavalu pakkuv. Nii ebakorrapärast, kõiki valdkondi hõlmavat ja kummalist aastat meil alates II maailmasõja lõpust ette näidata ei ole. Spordis saab kindlasti veel mitme aasta jooksul näha raskuste kõrval erinevaid järgitegemisi (ehk palju sporti) ja üllatustulemusi.