Antropoloogia seisukohast on suremine ja suremisega seotud riitused olnud kogukonna omad. Rite de passage – prantsuskeelne erialatermin – tähendab üleminekuriitust. Need riitused on sünni, abiellumise ja ka surma puhul. Näiteks ristimise kaudu tunnistatakse laps meie kogukonda kuuluvaks. Suremise puhul oli kunagi Eestis analooge Tiibeti budismiga, kus loetakse surnute raamatut. Mina olen seda poisipõlves Võrumaal Setu piiril näinud: külainimesed käisid vaheldumisi päeval ja ööl surija juures, lauldi kirikulaule. Selleks oli spetsiaalne trükitud raamatki. See tähendas, et surija ei surnud üksinda, vaid inimeste keskel. Loomulikuks surmaks võikski soovida seda, et sa ei ole üksi, vaid su kõrval on keegi. Kuna üks kõrvalseisja ei jaksa, oli neid mitu. Selle juurde kuulus ka andeksandmine ja arvete klaarimine. Matuselaulud olid kõigil teada ja peas, sest kogu küla ja ka lapsed tulid matustele. Praegu ei taheta alla kümneaastaseid lapsi matustele kaasa võtta. Mul on olnud 30-aastaseid, kes matavad oma isa või ema ja ütlevad, et nad pole iialgi matusel käinud. Surm ei ole tema maailmas muud kui see, mida ta telerist näeb. Ja pange siia kõrvale surm tänapäeval: inimene haiglas voolikute küljes, teadvuseta, vegetatiivses seisundis. Väga vähestel õnnestub kodus surra. Enamik inimesi sureb haiglas. Väga raske on seda loomulikuks pidada, aga kus on see piir?
