Toomas Vindi novelli telelavastus

Täna õhtul esietendub Eesti Televisioonis kell 22.20 Olle Mirme telelavastus “Lilled Liale” Toomas Vindi novelli “Anton” põhjal. Siiski pole tegu harjumuspärase teleteatriga, vaid Olle Mirme on püüdnud oma diplomitöös teha lühifilmi televahenditega, kus kaalukam osa pildil, mitte sõnal. “Üritasin vältida eesti telelavastuste firmamärki, et peab hästi palju tühja juttu olema ja kaameratega ei tohi liikuda, kõik on nii staatiline ja steriilne,” põhjendab Olle Mirme. “Püüdsin murda sõna diktaati pildi üle.”

“Lilled Liale” pajatab luuserist, kel avaneb mingi arusaamatuse tõttu võimalus otsustada inimeste elu ja surma üle, osutades näpuga ohvri suunas ja tehes suuga “pahh!” – ning ongi inimelul lõpp. Loo dramaatika kasvab välja sellest, kuidas inimene sellise võimega hakkama saab, olles täiesti vaba vastutusest ja mõrvates jälgi jätmata.

Peaosaline on rohkem lavastajana tuntud Ain Prosa, teistes osades mängivad Ines Aru, Peeter Kard ja Kõrgema Lavakunstikooli tudeng Maarja Jakobson. Ain Prosa sobib Olle Mirme arvates oma väljanägemiselt ja introvertsuselt peaossa ideaalselt. “Ta ei mängigi nii väga, vaid lihtsalt on ja mulle ta sobis,” kõneleb Mirme. “See, kuidas ta kõnnib ukse juurde ilma erilise sisemise põlemiseta või stanislavskiliku elatud elu slepita.” Ines Aru ja Peeter Kard kehastavad kohmakaid keskealisi majaomanikke, kelle kaudu saab lavastaja arvates kõige paremini esile tuua loos peituvat groteski.

Lavastuse operaatorid on Rein Lillmaa ja Priit Kase, kunstnik on Sirje Merima.

Telelavastust filmiti Tallinna tänavatel, kontoriruumides ja baarides viis päeva. “Võttepaiku oli ebameeldivalt palju, see tegi asja raskemaks,” sõnab Olle Mirme. “Kui viis päeva oleks ühes toas filmitud, siis oleks televahenditega olnud aega maa ja ilm varieerida.

Vormi taotlus oli enne sisulist taotlust olemas ja ma teadsin, mida pildiliselt teha tahan, teksti otsides lähtusin sellest, et seda oleks võimalik pildiliselt jutustada. Vint on selles mõttes tänuväärne autor, et tal on vähe teksti ja palju tegevust – see annab rohkesti mängumaad ja vajadusel võib ise kirjutada.”

Kuigi Mirmel jagub kriitikat Eesti Teleteatri aadressil, hindab ta telelavastuste kullavarasse kuuluvaid teoseid nagu “Kuulsuse narrid” jt.

“Ago Hendrik Kerge lavastused on tuntud selle poolest, et seal on alati peale esiplaani ka taust läbi mõeldud: mõni venelane tõmbab lõõtsa või kojamees kraabib lehti kokku. Taustale tähelepanu pööramisel olid just tema lavastused meeles,” sõnab Mirme.