Totud ja Nossovid – lapselaps jääb kirjanikust vanaisale alla
Praeguste keskealiste lapsepõlves oli üheks eredamaks raamatuseltskonnaks Totu ja tema sõbrad marakannid Plint ja Prunt, Taibu jt. Neist nimedest mitugi on tõusnud üldnimede tähendusse. Ka autori Nikolai Nossovi (1908–
1976) enese nimi on lasteraamatukogutöötajate suus üldistava jõuga – vana asja kohta öeldakse “Nossovi-aegne”. Totu lood, mis hakkasid ilmuma 1953. aastal ajakirjades (raamatutena “Totu ja ta sõprade seiklused” 1954, “Totu Päikeselinnas” 1958 ja “Totu Kuul” 1967) hoidsid kätt elu pulsil, peegeldasid teaduse ja tehnika jahmatavalt nobedat arengut. Neis lugudes räägitakse tolmu-imeja leiutamisest, gaseeritud veega sõitvast autost ja kosmoselennust – kõik on võimalik!
Totu-raamatute austajaiks jäänud on ilmselt ühed esimesed, kes praegusaja uudiskirjanduse tulvas märkavad poeletil teost, kus autori nimi ja pealkiri on osalt tuttavad: Igor Nossov, “Totu saar”. Kirjastaja (Fantaasia, tõlkija Leiger Luts ja toimetaja Eva Luts) jätab lugeja paraku teadmatusse, millega tegu.
Väike käeliigutus internetis toob esile, et Nikolai Nossov oli Igor Nossovi vanaisa. Nende kahe vahel olnud sügavat ühtekuuluvust võib järeldada asja-olust, et 1972 andis Nikolai Nossov välja autobiograafilise teose “Minu sõber Igor”, see ongi pojapojast. Hiljaaegu on nende mõlema nime all ilmunud N. Nossovi loomingut koondav teos (“Vse rasskazõ i povesti”, 2006). See sisaldab ka kümmekond juttu, millele Nikolai Nossov on 1975. aastal jätnud oma autograafi: “Kallile pojapojale, sõbrale ja kaasautorile.” Niisiis, koduses läbikäimises on nad kahekesi koos Totust veel hulga lugusid välja mõelnud. Alates 2000. aastast on Igor Nossov neid oma nime all avaldama hakanud, kõigepealt “Totu saar” ja siis “Totu Kivilinnas”.
Eraldiseisvad naljalood
Paraku tuleb värsket tõlkeraamatut uurides tõdeda, et paremad ajad on möödas mitte ainult Varga-mäel. Esmalt kurvastab tõlge. Vana hea Totu-triloogia on tõlkinud Iko Maran, kelle enese fantaasiaarendus ja tehnikahuvi olid lähedased Nossovi maailmale ning jutt kulgeb rahulikult ja ladusalt. “Totu saar” kannatab tõlke sõnasõnalisuse all – pole võetud aega, et eesti keeli soravat lauset moodustada. “Tema pähe ilmusid kohe unistused,” öeldakse doktor Ampulli kohta, kes näeb suurt karpi kingitusega. “Doktor avas karbi, piilus sisse ja nägi ... kakskümmend pudelit kastoorõliga.” (lk 37)
Lood ise püsivad üsnagi vanaisa Nossovi loodud tegelaskuju piires, Totu on see, kes ta on. Muidugi on siin tegu üldisema tüübiga, võib öelda, et igal rahval ja ajastul on oma tobud – alates rahvajuttude rumalukestest kuni värskema kirjanduse näideteni. Kui alg-Nossovi triloogia osi on nimetatud muinasjutt-romaanideks – neis on olemas sündmusi ühendav arenguliin, pingetõus ja lõpplahendus –, siis pojapoja lood jäävad eraldiseisvateks naljalugudeks. See kiirelt moderniseeruv ilmaelu, millele Totu-lood naljatleva pilgu heidavad, on nüüd mõneti kaugeks jäänud, nii et sama rida praegu jätkates pole loota niisugust aktuaalsust nagu toona. Kurbust lisab asjaolu, et suurfantaseerija lapselaps pole kampa löönud kunagise triloogia kunstnikele samaväärsetega. Totu välimuse ja kogu Lillelinna ning muude kohtade visuaalseks loojaks oli Aleksei Laptev. Ta jõudis illustreerida kaks esimest raamatut, aga suri paraku sel ajal, kui kolmas osa ajakirjanduses ilmus. Niisiis pidi kolmanda raamatu pildid joonistama keegi muu. Genrih Valk, kes oli ka varem Nossovi jutte illustreerinud, võttis selle töö ette, pidades tähtsaks säilitada Laptevi loodud kujutamisviisi.
Lugegem pigem vanu
Mustvalge detailne pildistik, olgu siis autoriks Laptev või Valk, on andnud Totu ja ta sõprade ettevõtmistele tõepära ning sobivad selle intellektuaalse pingega, mida need lood pakuvad. Igor Nossovi uue väljaande pildid (kirjastus ei ütle, aga meie leiame – illustraator Oleg Gorbušin) on sedasorti hästi värvilised magusad pildid, nagu lihtsameelsed inimesed arvavad lastele sobivat. Väga kahju, et sellise kirjandusliku algupäraga lood laekuvad labaste asjade riiulile.
Piltidest rääkida on seda olulisem, et Totu ja tema sõprade loomise algimpulsi saigi Nikolai Nossov pildiraamatuist. Talle olid lapsepõlves väga armsad 19. sajandi lõpul tegutsenud kirjaniku Anna Hvolsoni pisikesed tegelased, Murzilka ja teised väikesed metsaolevused. Anna Hvolson (kelle loomingust Nõukogude ajajärgul midagi ei avaldatud) lõi aga oma tegelased Ameerika kunstniku ja koomiksiautori Palmer Coxi piltide juurde.
See polnud aga Nossovi ainus inspiratsiooniallikas. Üks tema lemmikuid oli Nikolai Gogol. Totu-lugusid hoolega üle lugedes võib kirjandustundja tabada lähedust. Võib leida ka otse näiteid sellest, kuidas Totu seltskonna dialoogid parafraseerivad “Revidenti”...
Totu-lugudest võiks veel paljugi huvitavat pajatada, paraku pole värske eestindus selleks parim ajend. Lugegem üle vanu ja häid!
“Totu saar”
Igor Nossov
Fantaasia
