Aastaid ringireisija rollis olnud trupp nimetab end bussirahvaks ja ootab külalisi "teatrijaama" reedel.

Iga teatri juurde kuuluvad legendid. Kaua oli Rakvere Teatri poolihääli kõneldav legend see, kuidas eesti mehed eesotsas Jakob Liiviga ehitasid aastaid teatrimaja ja said selle vaevaga valmis Eesti Vabariigi aastapäevaks 1940. Mõni kuu hiljem tuli aga va nõukogude võim ja kirjutas selle oma teeneks. Selle legendi järgi olnud Rakvere Nõukogude Liidu väikseim linn, kus oma teater.

Uus aeg on toonud uued juhid ja uued legendid. Kaks aastat tagasi Rakveres peetud teatripäevaballil menukate "kaduvikumeestena" õhtut konfereerinud peanäitejuht Üllar Saaremäe ja direktor Indrek Saar on end vaimukalt välja mänginud kaubamärgiks, mis nüüd püüab pilku ka teatri oma õlle etiketil.

Mis on Rakvere Teatri (RT) afishil mõnda aega pilkupüüdev teatriõlu, kas see kuulub edaspidi lahutamatult teatri elu juurde?

Üllar Saaremäe: Vaevalt et nüüd lahutamatult Rakvere Teatri elu juurde. Pigem ringlema õllemaailmas, andmaks teada, et kusagil on ka teatrimaailm. Käisin just Koerus holaööl, seal tuli mu juurde üks purjus mees ja ütles, et teab mind küll: "Sa oled sealt õlle pealt." Õlu valmis Nigula tehases, aga seda pead Saare käest üle küsima.

Indrek Saar: Teatriõlu on elus õlu, kuna tegemist on elus teatri õllega. See õlu pole pastöriseeritud, säilitatud on vitamiinid, mida Sakus ja A.LeCoqis pole. Virumaal toodetud, teatri sünnipäeva auks, eri retsepti järgi. On nii hele kui tume variant. Mõeldud on ta selleks, et tuletada meelde, et RT on olemas. Ja just õlu – teatri vein või brändi oleks väga igav, esimene teatriga pähe tulev variant. Miks ei võiks teatris ka õlut juua. Kõik sõltub tarbijast.

Millal teie saite teada, et Rakvere Teater on olemas?

Saaremäe: Nii umbes 7-aastaselt. Rakvere Teater käis Kohtla-Nõmmel mängimas. Veoautoga. Jalutasin ümber klubi ja aitasin dekoratsioone sisse vedada. Sellest sai minu pidev meelelahutus ja kohustus. Sellest esimesest korrast on meeles Arvi Mägi, kes küsis, kus saab ping-pongi mängida... Tõnu Kark mängis laval mingit kutti, tema eksnaine Laura Baumverk pillas vaasi puruks ja tahtis aknast välja hüpata...

Saar: Lapsepõlves sõitsin sellest teatrimajast igal aastal paar korda mööda – mul on suguvõsa siit pärit – vanaema ja tädi sünnipäevale. Mulje oli kaunikesti jahe: ei ta näind ilus välja ega olnud ma sellest teatrist suurt positiivset kuulnud.

Milline on Rakvere Teatri visiitkaart-lavastus?

Saaremäe: "Connemara".

Saar: "Kvartett neljale näitlejale".

Ent läbi aegade parim?

Saaremäe: Minu ema räägib "Neljakümnest küün-

last" ja "Rakvere romansist". Eks need ole lavastused, mis on selle piirkonna inimeste mällu sööbinud.

Saar: Legende räägitakse "Neljakümnest küünlast" – sellest publikust, kes siis Rakverre kokku vooris.

Mida oma tegevuses suurimaks saavutuseks peate?

Saaremäe: Et RT ei ole enam hirmutav koht, kuhu noored näitlejad tulla ei taha. Kui kunagi suunati siia lavakunstikateedrist tööle väe ja võimuga, siis praegu heliseb telefon juba õige tihti: ega teil näitlejat vaja ei ole. Ka nii mõnigi teatriilmas tuntud nimi on mõista andnud, et Rakvere võiks talle koduteatriks saada.

Mille poolest eristub RT teistest eesti teatritest?

Saar: Tahaks, et see iseloomustav sõna oleks värskus. Ja mis on mõõdetav – see on mobiilisus.

Millega sel peoõhtul välja tulete?

Saaremäe: Palju ei tahaks rääkida. Eelmisel aastal korraldasime seletuskirjade konkursi teemal "Miks ma käin/ei käi Rakvere Teatris?", sellest tuleb nüüd dokumentaalnäidend.

Kas konfereerite RT vapikujudena ka seda pidu?

Saaremäe: Ei, peoõhtul konfereerib buss, teatri kõige vankumatum kaastööline läbi 60 aasta. Pole ühtegi näitlejat, kes oleks kõik need 60 aastat vastu pidanud, küll aga buss, mis on kõik need aastad RT-t ühest Eesti otsast teise vedanud. Aga eks need "kaduviku mehed" liiguvad ka kusagil taustal.

Kuidas teie kaduvikume-hed oma välise kuju said?

Saaremäe: Kaks aastat tagasi jõudis teatripäeva aastapreemiate balli korraldamine järjega Rakverre. Istusime koos ja nuputasime, kuidas teha selline üritus, mis endale rõõmu pakuks ega oleks ainult teatriliidu tellimuse täitmine. Sellised tüübid on mulle alati istunud, aga konkreetselt oli see juhuse ja impovisatsiooni küsimus.

Saar: Istusime "kajutis" ehk peanäitejuhi kabinetis. Asja juures olid ka Ain Prosa, Peeter Raudsepp ja Toomas Suuman – sama seltskond, kes me majas ikka ideid geneerivad.

Millise omaduse poolest kolleegi paremaks peate, kadestate?

Saaremäe: Indrekul on meeletu töövõime. Oma ametis on ta ka minust liikuvam, kursis kõigega, mida uue aja teatridirektoriamet eeldab. Tihti vaatan, et tuli ta aknas ei kustu enne hilist öötundi. Kui kadestan, siis tema töövõimet ning järje- ja meelekindlust. Ennast pean märksa pehmema loomuga inimeseks. Ma ei suuda väga kardinaalseid ja veriseid otsuseid teha.

Saar: Kas ma üldse kadestan kedagi? Minu meelest on elu nii ilus ja kõik läheb nii hästi ja ma olen alati õigel ajal õiges kohas. Üllar on tugevam loomingulises pooles. Loomingulise juhina on ta ehk suurem huligaan. Mina püüan olla korrastatum.

Millises osas oma kolleegi kui näitlejat näeksite?

Saaremäe: Pole sellele eriti mõelnud. Zorro ehk.

Saar: Üks õige liigutus selles suunas oli isa Welshi roll "Connemaras". Olen ikka mõelnud, et miks Üllar peab kogu aeg machosid tegema, saaks ta ometi vahepeal ka äpusid ja jobusid mängida!