Trieri vägivallast nõretav „The House That Jack Built” pole nõrkadele

Kui vägivallast mööda vaadata, on Lars von Trieri uus film avatud eri tõlgendustele.

Taani režissööri Lars von Trieri uus film „The House That Jack Built” ei ole nõrkadele ega mõttelaiskadele. Arusaadav, et inimesed lahkusid saalist ja mõni oli pahane, miks peab õhtukleidis sellist retsi vaatama. Ega ei peagi, oma valik. Aga eeldada, et Trier on õhtukleidile sobivalt turvaline ja nunnu, on alati lühinägelik. Ta pole kunagi üritanud meeldida ja see on Cannes’i pugemise keskel väga värskendav.

„The House That Jack Built” on jõhker ja robustne ekspluatatsioon. Oma kordumatu kuldseeria – „Laineid murdes”, „Idioodid”, „Tantsija pimeduses”, „Dogville”, „Manderlay” – taset Trier enam ilmselt ei saavuta. Aga kui osata vägivallast mööda vaadata, on film avatud väga erilaadsetele tõlgendustele. Mõjub natuke nagu „Antikristus”: filmi ajal tahaks kohati röökida „Mis asi see on?!”, aga pärast hakkab paistma, missugust sodi see on mõistuse randa uhtnud, ja seda on hiljem huvitav uurida.