Rene Suurkaev

Mõlemas on tublisti noore neiu spliini ja ängi, milleta keskkoolitüdruku kirjutatud luulet väga ette ei kujutakski. Kahe raamatu sarnasusest hoolimata on luuletajate minapildid ideaalselt vas­tandlikud – kui kaks mosaiigitükki kokku panna, moodustub lummav ja hirmutav tervik.

Võib üsna julgelt väita, et Tasuja luule on Teede omast otseseid mõjutusi saanud.

Ent Teede teose „Takso Tallinna taevas” minategelane on kaunis ja populaarne, eneseteadlik ja koleeriline (mis ei takista tedagi vahel nukrusesse langemast). Tasuja „mina” on melanhoolne ja passiivne, „väikese linna kole tüdruk”, kes ütleb enda kohta rahumeeli: „ma olen tüüpiline eit / põlen armukadedusest ja omandihimust/tüüpiline paranoia ja madal enesehinnang”.

Tallinna-Teede peab ennast pealinna öötaevas sähvatavaks komeediks, provintsi-Tasuja (luuletaja jaoks ikka neetult hea nimi) puhul teavad kõik vaid seda, „et ma olen pärit kuskilt / Lääne-Virumaa perseaugust / ja tulin nüüd linna elama”.

„Provintsiluule” puhul meeldib mulle raamatu varjamatu naiivsus ja siirus ning see, et autor ei ürita end lugeja jaoks vähimalgi määral meeldivaks teha. Ei mingeid lüürilisi kujundeid ega õhuvoogudes vonklevaid küünlaleeke, vaid teismelise pidev alaväärsustunne, linadeta voodis kaotatud süütus ja garaažide vahel tõmmatud mentooliga sigaret. Ükski teine nooruke provintsitüdruk pole sellist vaadet julgenud pakkuda.

Ja õnneks aimub ka „Provintsiluule” lõpus helgema tuleviku võimalus: „midagi pole üle / elu on praegu / mina olen siin”. Võib-olla see ei olegi luule, vaid dokumentalistika. Igal juhul mõjus.

Raamat

Provintsiluule

Triin Tasuja

•• Värske Raamat, 2009

•• 60 lk, pehme köide