Naljaga pooleks võiks öelda, et Sartre püsis enam-vähem graafikus: esikromaan “Iiveldus” ilmus aastal 1938. Sisendusjõuliselt, lugejat pidevalt pinges hoides kujutatakse minategelase Roquentini muljeid ja elamusi maailmast, mis teda ängistab, iivelduseni vaevab. Iiveldus elab ta kätes, sunnib otsima selle põhjuseid, nägema asju uue nurga alt. Kahvli või kivi tõstmine muutub katsumuseks, vana naise vaevaline edasiliikumine tänaval viib mõtted ajale ja tulevikule, mis näib üha samasugusena kui olevik – samm, veel üks samm. Eksistentsi on liiga palju, see vohab ja lämmatab. Enam ei taha ta midagi teha, sest tegemine loob eksistentsi juurde.

Ainult kunstiteos ei ole tülgastav: kunstiteos “ei eksisteeri, sest temas pole midagi ülearust. Kõik ülejäänu on tema suhtes ülearune. Tema on”. Plaat võib praguneda, laulja surra, meloodia jääb aga samaks.

Et Roquentin saaks olla, tuleb tal luua kunstiteos – kirjutada raamat. Romaan, lugu, mis oleks “ilus ja kõva nagu teras”, asuks teisel pool eksistentsi ja laenaks hiljem sära ta elule, mille igapäevane elamine jääb talle siiski vastikuks. Ja siin tekib hämming: kas võib igapäevasest tülgastusest sündida midagi säravat? Taas meenub “Sõnade” ingellik imelaps, kelle turvalisus tärkab veendumusest, et ta on kutsutud tulevikus kirjutama raamatuid, mille varal inimkond võiks edasi eksisteerida. Kutsumus kaitseb teda: kes peab täiskasvanuna päästma inimkonna, ei saa lapseeas juhuslikult hukkuda. “Liiga hea lapse kartlikkusest, puhtast argusest olin ma taganema löönud ulja, vaba elu ees /…/; olin ennast veennud, et kõik on algusest peale kindlaks määratud, veel enamgi – juba seljataga.”

Kunst päästab

Sama näib arvavat Roquentin, otsides mõttetule eksistentsile õigustust raamatust, mille tahab kirjutada. Lahendus, mis romaani lõpus, pärast eelnenud jõulisi pilte ja muljeid mõjub kuidagi hõredana. Pikk eksistentsiaalne iiveldus näib suubuvat iiveldusse ilma eksistentsita. Jääb ainult igapäevase vegeteerimise trööstitu igavus, mida ei leevenda ainuski rõõmulootus.

“Iivelduses” mängib Sartre ilukirjanduslikus võtmes läbi mitmed teemad, mida käsitles hiljem oma filosoofilises uurimuses “Olemine ja eimiski”.

Pärast Teist maailmasõda heitis Sartre mittemidagitegemise otsustavalt kõrvale. Ta töötas välja oma “humanistliku eksistentsialismi” teooria; väitis, et “alati on võimalik teha midagi sellest, milliseks meid on tehtud”; püstitas kirjaniku sotsiaalse angažeerituse nõude; oli tulihingeline, kuid parteitu marksist; osales ühiskondlikus elus Alžeeria vabadusvõitluse ajal nii jõuliselt, et Prantsuse ülemvõimu pooldajad panid ta maja ette pommi.