Trubetsky ja Pathique’i “Susi jutud“ on muhe koomiks eimillestki
Nende pappkaante vahele köidetud lehekülgedel on nad seda verbaalselt, kuigi põhimõtteliselt võiks “Susi jutte” pidada Vennaskonna doktriini uueks tulekuks. Nii mõnigi asi siin on teadjale Trubetsky ja Pathique’i fännile tuttav noist äärelinnalikult umbseist kitarrikvintidest, mis hoidsid püsti Vennaskonna post-punki. Võimalik, et “Susi jutud“ on mingi inside joke, konkreetsete prototüüpidega linnalegend.
Suurte tähtede, priskete reavahede ning ohtrate illustratsioonidega palistatud lugu on umbes poole tunniga alla neelatav ning kui ei midagi fundamentaalselt enamat, siis kena romantiline olustikukirjeldus on see nobe lugemine kindlasti.
Susi, Ott, Ketu, Goga, Dolores ja teised tegelased selles groteskses fantaasia- ja pärismaailma piiril asuvas, tolkienlikult kaardistatud pseudo(?)tegelikkuses on ametlikku terminoloogiat kasutades “asotsiaalid”, kelle rutiinne päeva õhtusse veeretamine koosneb bensiinikanistritesse ümbervalatud “lahtisest õllest”, omamoodi hoolivast üksteise tänitamisest, helesinistest unistustest, mis hoiavad kõiki neid kujusid jalul teel ühest joomaurkast teise. Nad ei tee midagi ja nad ei räägi millestki.
“Susi jutud” on koomiks, mille tegelaste maneerid kanduvad väljapoole fraasimulle. Selles heidikute maailma kirjelduses on tonnide viisi nostalgiat halva elu järele, ükskõik kui jaburalt see ka ei kõlaks.
