Tšaikovski viisid saavad võitu natsirottidest
Mainekas vene filmimees Andrei Kontšalovski on teinud jõulufilmi „Pähklipureja” nii, et kallas kokku kõik, mis vähegi sai. Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni romantiline jutustus, Pjotr Iljitš Tšai-kovski muusika (mitte ainult samanimelisest balletist), natside diktatuurina mõistetav rottide poliitika, Albert Einstein ja Sigmund Freud kohtuvad sajandi alguse Viini loos. Et see puder ja kapsad on keedetud kokku Euroopa maailmajaost leitud suure summa eest, siis sobiks sellele väga hästi vahepeal ununema kippuv määratlus eurotrash.
Ega eurotrash tähenda sugugi alati läbikukkumist ja seda Kontšalovski „Pähklipureja” päriselt ei olegi. Lugu sujub, näitlejad mängivad ja visuaalses mõttes on tulemus leidlikult haarav. Kunstnikutöö on ütlemata andekas: see, kuidas rotinägudest kasvavad natsilõustade satiirilised kujundid, avaldab muljet. Film on selles mõttes niivõrd kõnekas, et võib päris titasid koguni kohutada. Pigem on „Pähklipureja” algklassides käijate jaoks.
Rottidest rääkides on võimatu jätta märkimata John Torturro mängitud Rotikuningat. See on näitleja loometeel tähelepanuväärne roll, mängitud värvikalt ja suure lustiga. Rääkimata laulmisest, mis Torturrol võluvalt välja tuleb. Üks selline kaabakaroll, mis on ülimeisterlikult tehtud.
Rollid on üldse toredad. Lapsed asjalikud, lavastajaproua Julia Võssotskaja naiselikult veetlev. Näitlejad ei ole ainult hoolikalt valitud, vaid ka hästi mängima pandud. Tšaikovski motiividel kirjutatud Eduard Artemjevi muusika on väga hea, Tim Rice’i laulusõnad meisterlikud. Finaal Esimese klaverikontserdi põhjal on ehk veidi pateetiline, kuid võib ka nii.
Filmil on suurel hulgal väärtusi, küllaga õnnestunud elemente. Miks ta siis nii kehvasti levib? Miks pole ta leidnud teed tuhandetesse kinosaalidesse?
Väga selge etteheide on üks: film on liiga pikk. Kahe tunni asemel oleks lugu tulnud pooleteisesse ära mahutada. Venivad asjad ei taha hästi minna.
Selge on seegi, et „Pähklipurejat” ei maksa veel lõplikult maha kanda. Tegemist on sellise filmiga, mis võib pika aja peale saada omamoodi kultusteoseks. Sest see, millele kaasa elada, on filmis täiesti olemas.
