Marta Pulk

Miljard eurot – sellise numbri käis 2017. aasta jaanuaris lauale grupp metsatööstureid, Est-Fori tuumik. See olnuks Euroopa moodsaima puidurafineerimistehase umbkaudne maksumus. Algul suhtekorraldajate abiga esile toodud peibutavad mõisted – väärindamine, biotooted, majanduskasv (ja ikka seesama miljard, mille eest saaks ehitada 13 Eesti Rahva Muuseumi!) – mõjusid poliitikutele ahvatlevalt, avalikkus noogutas kaasa, Est-For hakkas sobilikke seaduseid läbi suruma. Peagi olid erinevad ühiskonnagrupid üles ärritatud. Tselluloositehast ei tulnud.

Müürilehe tegevtoimetaja Henri Kõiv uuris Vikerkaare palvel aasta jooksul projekti tagamaid, tegi ligi 40 inimesega põhjalikud intervjuud, töötas läbi sadade lehekülgede viisi artikleid, kohtutoimikuid, seadusi ja seletuskirju. Tulemus on mastaapne 90-leheküljeline uuring Vikerkaare märtsinumbris.

Fookuses on tselluloositehase lugu selle algusest lõpuni. Millised lood ilmusid tehase rajamise plaani tagant?


Minu Vikerkaare artiklil on seitse osa ja iga osa on mõnes mõttes eraldi narratiiv. Näiteks haakub tselluloosivabriku teema metsadebatiga. Mõlema puhul kerkib esile üks ja sama küsimus: kas olulisem on looduskeskkond või majandus? Teisalt vaatab vastu lugu Tartu teadlastest, kes otsustajatele ja avalikkusele teaduslikke seisukohti vahendades leiavad ennast ühtäkki poliitikat tegemas. Seal on lood inimestest, kes kardavad oma kodu pärast, ja poliitikutest, kes kardavad oma reitingute pärast. See lugu hargneb mitmes suunas. Saab lugeda nii Emajõe tervisest, seaduste tõlgendamisest, Facebooki gruppidest kui ka inimestest, kes tegutsevad arhailisel meetodil oma metsaonnis ja ütlevad, et ühiskond ongi sinnapoole teel.

Milline oli sinu autoripositsioon? Kui suur osa oli eelteadmistel ja enne kujunenud seisukohtadel?

Ma töötan Müürilehe toimetajana kultuuriväljal, nii et liigun paratamatult rohkem inforuumis, mis on seotud kultuuriinimestega, kes olid enamasti tselluloositehase vastu. Ma ei saa salata, et enne kirjutama hakkamist olid minuni jõudnud peamiselt skeptilised hääled ja võib-olla olin mingil määral sellest mõjutatud. Ent ma ei kirjutanud alla ühelegi apellile ega seisnud ka Emajõe ketis.

"Ma ei tahtnud kedagi ette hukka mõista, vaid mõista."

Ma ei olnud kirjutama hakates tehase kohta tugevat positsiooni võtnud. Püüdsin empaatiliselt suhestuda kõikide pooltega. Tahtsin teada, miks keegi midagi tegi, mis oli nende motivatsioon. Ma ei tahtnud kedagi ette hukka mõista, vaid mõista. Nii muutus minu enda arusaam veidi pehmemaks. Üritasin jutustajana olla õiglane, mis tähendab, et nahutan vajaduse korral kõiki osalisi. Kindlasti polnud mu eesmärk lüüa pall ainult ühte väravasse, kuigi pean tunnistama, et see oli kohati päris keeruline, sest mitmele intervjuule sisenedes küsiti minult, kummal poolel ma olen. Asjaosaliste eelhäälestus oli juba selline, mis justkui välistab neutraalsuse. Leidus neidki, kelle jaoks oli teema niivõrd emotsionaalseks muutunud, et neil oli tekkinud eelarvamus kas Vikerkaare kui ajakirja või ajakirjanike kohta üldiselt. Igal juhul arvati, et mingi kallutatus on nii ehk naa sees. Ma oleksin nende meelest pidanud seda protsessi tingimata nägema nii, nagu nemad nägid, vastasel juhul olin kallutatud.

Est-Fori tuumik ei soovinud sinuga rääkida?

Püüdsin nendega korduvalt ühendust saada nii otse kui ka vahendajate kaudu, aga Margus Kohava, Aadu Polli ega need investorid, kellega mul õnnestus kontakti saada, ei soovinud rääkida. Kes ütles, et on oma lõppsõna mingis dokumendis juba öelnud ja kasutage seda, kes ütles, et ei ole enam Est-Foriga seotud, jne. Saan inimlikult aru, et pärast sellist vilekoori sa soovidki avalikkuse eest eemale tõmbuda, aga kokkuvõttes on see neile kahjulik. Nad tegutsevad ju ikkagi äris ja metsanduses edasi. Metsade majandamise ja keskkonnahoiu vastuolud ei ole ühiskonnas kuhugi kadunud. Kui nad tahavad tulevikus metsandussektoris midagi veel ette võtta, siis mida kauem nad praegu kuskil nurgas mossitades vaikivad, seda rohkem tuleb neil hiljem avalikkust veenda. Metsandusettevõtjatel polegi selget plaani, kuidas avalikkuse vastuseisuga toime tulla. Loodetakse, et see vaibub millalgi iseenesest.

Üks kadumine jäi veel silma. Kui tselluloositehase vastu võidelnud Tartu apelli liikmed poliitikutega kokkusaamist palusid, siis nad ikkagi jõudsid nende kohtumisteni – rohkem või vähem tulemuslikult. Ainus, kes muudkui minema libises, oli Jüri Ratas. Ometi kogus esimene tehasevastane apell muljet avaldavad 8000 häält ja teine paar tuhat rohkemgi. Allkirjad tuli lõpuks ometigi DHL-iga teele panna?

Absoluutselt. Kokku nad peaministriga ei saanudki. See oli kõige jaburam. Ent see sobitub tema üldisesse käitumismustrisse, sest Ratas hoidus valitsuses silma paistmast ja poetas mõne sõna vaid äärmise häda korral. Ma ei saanudki lõpuks jälile, kas ta hoidis oma nahka või millega see seletatav oli.

Vastaspooled rääkisid sama sõnavara kasutades täiesti erinevatest asjadest. Näiteks kasutasid mõlemad pooled argumenti, et meil on vaja jätta lastele parem ühiskond.

Enne kui intervjuusid tegema hakkasin, tegin pikalt meediaseiret. Näiteks arvamusartiklitest on näha, et nii tehase pooldajad kui ka vastased kasutasid tõepoolest väga sarnaseid argumente. Laiem lugu räägib sellest, milline on meie laste tulevik. Aga praegused tegevused tulevikusihi saavutamiseks on totaalselt erinevad. Ühed räägivad jõukuse kasvatamisest, teised tervikliku ja mitmekesise looduskeskkonna säilitamisest.

Tselluloositehase loomise plaani algetappides palkas Est-For kaks suhtekorraldusfirmat, nüüdseks liitunud JLP ja Milttoni. Millist juttu suhtekorraldajate abiga algul räägiti, nii et see kõlas laiemale auditooriumile esiti veenvalt?

Avalikkuse ees eksponeeriti eelkõige investeeringu suurust, miljard mõjus maagilisena ja tekitas ohoo-efekti. Teiseks räägiti palju projekti uuenduslikkusest ja rohelisusest. Tegemist pidi olema Euroopa moodsaima tehasega, mis toodab võrku taastuvenergiat, ei haise ja väärindab palgi tulevikus süsinikkiuks või suhkruks. Mis saaks olla selle vastu, kui astutakse mitu sammu edasi sellest, mida tänapäevane metsandusettevõte Eestis kujutab. Pealegi loonuks tselluloositehas palju töökohti väljapoole Harjumaad, nii et see olnuks Eestile regionaalses mõttes kasulik.

"Est-Foril oli palju argumente, mis kõlasid ilusamini, kui olukord tegelikult oli."

Argument, mida minu arust ei suudetudki lõpuni kummutada, puudutas kolme miljonit tihumeetrit paberipuitu, mis praegu eksporditakse Eestist odavalt Skandinaaviasse, kus tänu sellele rikastuvad Soome ja Rootsi puidukontsernid. Est-For väitis, et tehas võimaldab selle puidu Eestis väärindada. Öeldi, et meil on ideaalne lahendus, mis teeb kõiki rikkamaks. Tundus no brainer. Est-Foril oli palju argumente, mis kõlasid ilusamini, kui olukord tegelikult oli, aga ka selliseid, mida oligi keeruline vaidlustada.

Tartus oli suurem protestilaine. Emajõe-äärses inimketis (vt klipp Marta Pulga filmist "Kodumaa karjed" allpool – toim.) oli silmatorkav osa kultuuriinimestel, teiste seas Kristiina Ehinal ja Tõnis Mägil. Kuidas kultuuriinimesed pardale jõudsid?

Enne tselluloositehase avaliku arutelu käivitumist oli tuliselt arutatud metsandusküsimusi. See oli valdkond, kus kultuuriinimesed palju sõna võtsid. Neilt tuli sel teemal kuu enne Est-Fori plaani avalikustamist ka avalik kiri. Tänase päevani näeme, et erialaekspertide kõrval võtavadki just kultuuriinimesed metsanduse teemadel palju sõna.

Eesti loodust säilitada on neile väga oluline. Liikumise Eesti Metsa Abiks eestvedajad ütlesid mulle, et nad esialgu levitasid teadlikult rohkem sõna kultuuriavalikkuses, olid ju ka sealsed initsiaatorid varasema kultuuritaustaga. Ikka on loomulik esmalt rääkida nendega, kellega rohkem lävid, ja nii see info ilmselt levima hakkas. Aga kultuuriinimesed on alati olnud kanaarilinnud söekaevanduses. Neil on parem ettekujutusvõime, mis puudutab ka võimalikke riske. Näiteks Marju Lauristin ütles, et tehasevastaste hoiakute levimine kulges esialgu aeglaselt, sest inimeste kujutlusvõime käivitumine võtab aega. Loomingulistel natuuridel läheb see kiiremini.

Teadlastega seostub selle saaga puhul erinevaid kraaklusi. Üks teetähis oli Tartu ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja Eesti maaülikooli rektorite kokkulepe „kompetentside ühendamises riiklikult tähtsate küsimuste lahendamiseks”. Paljudele teadlastele mõjus see kui püüe neid suukorvistada. Palun ava selle olukorra tausta.

Siin tuleks tähele panna mitut aspekti. Esiteks eelnes sellele valitsuses eriplaneeringu algatamine, mille puhul oli põhjust kahtlustada, et seadusandja oli arendajate surve all teinud olulisi järeleandmisi, mis puudutasid uuringute eest maksmist ja eriplaneeringu ala piiritlemist. See lõi umbusaldava õhkkonna laiemalt.

"Sisuliselt istusid kolm rektorit maha ja ütlesid, et hakkame neid asju nüüd nii tegema."

Teiseks polnud leppe koostamine kuigi kaasav. Sisuliselt istusid kolm rektorit maha ja ütlesid, et hakkame neid asju nüüd nii tegema. Nad oleksid võinud kõike algusest peale märksa laiemas ringis teha, sest paljud teadlased tundsid teema vastu elavat huvi ja tahtsid panustada. Kolmandaks, isegi leppe koostamise juures olnud isikud tunnistavad tagantjärele, et see oli ebaõnnestunult sõnastatud. Samas tundub mulle, et ohtu võimendati üle ning kui ülikoolid oleksid hakanud ühiselt uurimisgruppe moodustama ja seisukohti esitama, siis oleksid teadlased nii nendes uurimisgruppides kui ka iseseisvalt saanud endiselt kriitilisi arvamusi esitada. Meil on tselluloosisaaga käigust võtta teaduste akadeemia raport, kus kolme ülikooli teadlased pidid kokkuvõttes oma arvamusi ühtlustama ja koordineerima. Sai väga edukalt sõnastada ka eriarvamusi.

Milliseid muutusi põhjustas kõnealune mitmeaastane protsess Eesti ühiskonnas?

Praegu on näha, et samasugused küsimused on endiselt õhus. Eriti puudutab see metsasõda, kus tselluloosisaaga käigus tekkinud laiem väärtuskonflikt – kas majandus või loodus – on põhimõtteliselt samal kujul pidevalt üleval. Samal ajal usun, et tselluloosisaaga on suurendanud eestlaste protestijulgust ja teadlaste enesekindlust, et poliitilistele otsustele on võimalik kaasa rääkida ja neid lõpuks ka mõjutada. Poliitikud on ilmselt muutunud ettevaatlikumaks ja neil on järjest keerulisem potentsiaalselt suure keskkonnakahjuga otsuseid teha, sest elukeskkond on muutunud üha olulisemaks väärtuseks. Paar päeva tagasi tuli teade investeeringust Eesti Energia uude õlitehasesse. Eks näis, kas sellest saab alguse uus ühiskonda lõhestav saaga.

Kuidas sellises mastaabis uurimistöö sind isiklikult mõjutas?

Ma nimetaksin seda käeprooviks. Nägin nüüd, mida sellise mahuga uurimine endast kujutab, kuidas peaks sellist tööd struktureerima, kui palju võtavad eri jupid aega. See oli ka õppimine, et edaspidi efektiivsemalt tegutseda. Aasta ei ole kindlasti optimaalne, selliste lugude puhul võiks arvestada ehk kolme-nelja kuuga. Loodan, et meil tuleb veel platvorme, mis väärtustavad just pikemaid ajakirjanduslikke tekste, ja ka inimesi, kes on valmis selliseid tekste lugema ja nende eest maksma. Kultuuriajakirjandus võiks pikkade lugudega püüda täita lünka, mida teised väljaanded eri põhjustel ei suuda katta. Lugejaid on sellistel lugudel järjest rohkem, aga päevalehtede töörütm lihtsalt ei võimalda ajakirjanikel nii mahukaid projekte ette võtta, rääkimata piiratud poognaarvust. Nii et ma väga loodan, et see lugu on suurema laine esimeste linnukeste seas.