Tundmatu I maailmasõda
Esiteks, I maailmasõda on meil seni esitatud kas Eesti Vabadussõja või hoopis Vene enamliku riigipöörde eelmängu ja taustana. Vabadussõja ja II maailmasõja ohvrite varju on jäänud esimeses ilmasõjas langenud eesti mehedki. Ja teiseks, eesti keeles ei ole I maailmasõja kohta palju avaldatud. Meenuvad vaid E.M. Remarque’i “Läänerindel muutuseta” ning muidugi paljudele lõikude kaupa pähe kulunud vahva sõduri Švejki seiklused, mis aga ei ole ajalooraamatud.
Niisiis, kümme peatükki 450 tiheda kirjaga leheküljel. Viis esimest katavad sõja eelloo ja 1914. aasta sündmused, viis viimast ülejäänud sõja-aastad: “Patiseis” ja “Sõda väljaspool Läänerinnet” kajastavad 1915. aastat, “Lahingute aasta” 1916. aastat, “Armeede murdumine” 1917. aastat ning “Ameerika ja armagedon” 1918. aastat. Lisaks pildid ja lahinguskeemid. Spetsialisti rõõmustavad viite-aparaat ja kirjanduse ülevaade, kiirustajat aga korralik register. Keegani raamat on tõhus täiendus haritud inimese raamaturiiulile.
##Aga sisu juurde. Pilk kaardile veenab meid Euroopa lahingutandrite järjepidevuses. I maailmasõja läänerinne kaevus maadel, kus oli juba Rooma limes vastu germaanlasi ja mis Karl Suure riigi jagamisel 843 jäid Prantsusmaa ja Saksamaa vahele. La Manche’ist ·veitsini ulatuva ala pärast sõdisid prantslased ja sakslased vahelduva eduga järgmised tuhat aastat. Idarinne Läänemerest Karpaatideni oli needsamad tuhat aastat olnud Rooma kirikule ja õigusele rajaneva Lääne tsivilisatsiooni idapiiriks, Dardanellid ja Balkan 500 aastat kristluse ja islami kokkupõrke tallermaaks.
Läänerinde ajalooline taust ning miljonid ohvrid aitavad meil mõista Euroopa vajadust Liidu järele, teised rinded EL-i ja NATO laienemise põhjuseid.
Teine oluline asi, millele lugemisel mõtlema peaks, on inimesed ja ressursid.
Keegan kirjutab, et 1914. aasta oktoobris ja novembris kaotasid pealetungivad sakslased Ypres’i ja Langemarki vahel langenutena 50 000 meest. Pooled neist olid vabatahtlikena sõtta sööstnud üliõpilased, saksa eliit ja tulevik. 1918. aastal nõudis kaotuste asendamine Saksamaalt juba 200 000 meest kuus. 1870–99 sündinud 16 miljonist Saksa mehest oli surnud iga seitsmes-kaheksas, lisaks sandiksjäänud.
Mehed olid otsas, kaaluti 1900. aastakäigu väkkekutsumist. Samas suurusjärgus olid ka teiste sõdijate kaotused. Eduks I maailmasõjas ei piisanud enam vaimustusest, vahvusest ja väejuhtimisest. Suur kaasaegne sõda nõuab tohutul hulgal väljaõpetatud mehi, relvi, laskemoona, varustust ja laitmatult toimivat järelevedu.
Eesti lugeja silmaringi avardavad ülevaated sõjast Saksa Aafrika asumaadel, eriti P. v. Lettowi juhitud vastupanust inglastele Tanganjikas; merelahinguist Tšiili rannikul ning Falklandi saartel jne. Lisaks on huvitavalt kirjutatud raamatus tohutu hulk seniteadmata pisiseiku. Sakslaste toetus Lenini Venemaale toimetamisele on vaieldamatu fakt. Keegani käsitlus 1918. aasta Venemaa sündmustest I maailma-sõja osana on eesti lugejale kül-lap uudne. Liiga palju on meile kirjutatud Vene kodusõjast ja lääneriikide interventsioonist.
Mis on raamatu puudused ja vead? Kaardid on viletsad. Sõjategevuse mõistmiseks peab täiendavaks abiks võtma lahingupaiga füüsilise kaardi, muidu on kirjeldused lihtsalt igavad. Toimetaja ja tõlkija hingele jäävad mõnede sõnavahede puudumine ning üksikute ida-euroopa isiku- ja kohanimede õigekirjutamine: näiteks miks Brest-Litovsk on vahel Brėst-Litovsk? Kahtlane on ka autori (või tõlkimisel tekkinud) väide, et Augustówi metsas peetud lahingute ajal hukkusid viimased Euroopa ürgveised, tarvad. Teatmeteoste andmeil tapeti viimane tarvas juba 1627, küllap on segi läinud tarvas ja euroopa piison.
I maailmasõja kuus peaosalist olid Lääne demokraatiad Suurbritannia ja Prantsusmaa, Kesk-Euroopa keisririigid Saksamaa ja Austria-Ungari ning Ida impeeriumid Venemaa ja Türgi. Ellu jäid kaks esimest. Lisaks muidugi Ameerika Ühendriigid. Keegan võtab kokku: “Sõja poliitilistest tagajärgedest johtunut tasub vaevalt meenutada: Euroopa kui maailma tsivilisatsiooni keskuse häving, kristlike kuningriikide langemine pärast lüüasaamist natslike või kommunistlike türannide meelevalla alla.
Nende kahe ideoloogia pealiskaudsel erinevusel pole mingit tähtsust, kui mõelda julmusele, millega mõlemad kohtlesid oma korralikke tavakodanikke ja mis moodustas halvima osa sajandist, mille Esimene maailmasõda oli sisse juhatanud.”
