Tunnistada lihtsalt tõtt
Aare Pilv
kriitik
Üheteistkümne aasta jooksul üheksa raamatut, neist esimene ja viimane romaanid, lisaks veel novelle ja muid kirjutisi mujal – see on nüüd Jüri Ehlvesti “kogum”, tee mis tahad. Olles esimesest ehmatusest üle, kuid veel harjumata paratamatusega, tekib tahtmatult mõte, kas võib pärast “Palverännaku” viimast lehekülge öelda: “see on lõpetatud”, või on see siiski sirge, mille oletatavat kulgu jääb tähistama kujuteldav punktiir.
Kindlasti ei ole selline küsimuseasetus Ehlvesti loomingu puhul pelk konventsionaalsus – on ju tema juttudeski pidevalt esil mingi pinge lõpetatuse ja lõpetamatuse vahel, nii teemana kui ka juttude poolt loodud lugemisstrateegilise mõistatusena; veelgi otsesemalt, kui praegu ta tekste selle “kogumi” osadena üle lugedes, ei saa tähele panemata jätta toda varemgi tõlgendustes mainitud jutustamise kui surma edasilükkamise ja samas jutustamise kui surma ligidusse asumise motiivi, mis on tuttav juba romaani “Ikka veel Bagdadis” tuhandeüheöölikust alus-põhjast.
See “kogum” ei ole päriselt ühtne, loomulikult teeb see läbi teatava muutumise või kaare. Varasem Ehlvest on hilisemast abstraktsem, need jutud on sageli seotud mingi teksti või figuuride konstruktsiooni tõlgendamisega, kusjuures novellis kujutatav de‰ifreerimispaine kandub sujuvalt üle ka novelli enda lugemismustritesse: lugemiskogemus ise sarnaneb sellele, mida loo tegelased omi mõistatusi lahendada püüdes kogevad. Just see sujuvus erinevate tasandite vahel on sageli Ehlvesti juttude puhul see, mis loob teatava totaalse narratiivsuse mulje ja samas komplitseerib kõvasti tekstide vastuvõttu, kui neid püütakse lugeda harjumuspäraste jutulugemismallide järgi. On kõneldud tähendusparanoiast: iga asi viitab veel millelegi, ja see hoiab käigus pidevat iha selle järele, “mis see tegelikult tähendab”, ning samas käib selle ihaga kaasas aimus, et see “tegelikult tähendav” tähendab ise omakorda midagi. Kõike seda sai määratleda postmodernismina par excellence, sest siia lisandus ka suurel määral intertekstuaalsust, stilistilist mängu ja metafiktsionaalsust.
Sajandivahetuse paiku hakkas ilmnema, et Ehlvest liigub n-ö mõistetavamatele radadele, st narratiiv hakkas muutuma jälgitavamaks, ülemeeleliste kabalistlike jms süsteemide painest liikus Ehlvest katsutavamate ja inimlikumate reaaliate juurde (mõned tekstid kogust “Hobune eikusagilt” meenutavad täiesti klassikalisi lineaarseid puändiga novelle). Ühtlasi suurenes komponent, mida võiks tingimisi nimetada (kvaasi)autobio-graafiliseks: jutud hakkasid mõjuma metafiktsionaalsete tekstidena autorikuju elu kohta; tekkis Ehlvesti tekstuaalsete alter ego’de mäng - kirjanik Krauklis ja Ürgar Helves “Hobuses eikusagilt”, Jüri von Ehlvest “Rahulduse” autorinimena ja minategelase signatuurina, Joakim von Elbe “Palverännaku” minategelasena.
Kriitika on Ehlvesti muutumisi korduvalt tähele pannud, uue sajandi iga järgnev novellikogu on leitud olevat eelmistest jõulisem, selgem, eri registreid hõlmavam. Juba siis, kui Ehlvestil oli ilmunud alles kolm raamatut (kuigi oma tekste oli ta avaldanud juba kümmekond aastat), räägib Kajar Pruul mitmest Ehlvestist, paigutades muutumispunkti 1990. aastate keskele (Looming 1997/12). Nüüdse pilguga võiks teise murrupunkti paigutada uue sajandi algusse, kuid samahästi võib rääkida ka pidevast kaarest. Näiteks Jaanus Adamson vaatlebki “Palverännakut” arvustades (Postimees 23.02.2006) Ehlvesti loomingut trajektoorina, kus tõlgendamise ning Tõe juurest on liigutud armastamise ning Hinge juurde. Lugedes Ehlvesti “kogumit” sedamoodi kirjeldatud trajektoori jälgides, võib öelda, et tegelikult on “Palverännaku” korduv motiiv “ma kirjutan edasi, ma armastan, me saame õnnelikuks” (kusjuures jääb lahtiseks, mis suhtes täpselt need osalaused on, kas kausaalses seoses või hoopis mingis oksüümoronlikus lahutamatuses) olemas juba Ehlvesti varastes tekstides. Sest järele mõeldes on ka nonde varasemate tekstide paranoiline de‰ifreerija keegi, kes püüab oma tõlgendustegevuse kaudu ja samas selle kiuste vältida hävingut ja leida õnne/õnnistust (kuigi sageli pageb õnnistus just seekaudu, et dešifreerimisringist ei suuda ei tegelane ega novell tervikuna väljuda – “kaudu” ja “kiuste” kukuvad enda vahele tekkinud sügavikku).
Igal juhul ei ole Ehlvesti tekstid sellised, mille eesmärk oleks maailma korrastada või luua mingit koherentset paralleelmaailma. Pigem tegelevad nad tõsiasjaga, et ei maailma tekstistamine suuda maailma korrastada ega teksti reaalsuspüüded saa tekstile anda koherentsust - kuigi mingi absoluut või ideaal loob horisondi, kus need tegevused, maailma tekstistamine ja teksti tõepüüe, on paratamatud. Mingis sügavamas põhjas on Ehlvest alati teoloogiline, moralistlik, metafüüsiline kirjanik, kuid tema teoloogia on traagiline (viidates Epp Annuse käsitluse pealkirjale “Jüri Ehlvest – traagiline looduskirjanik”, Vikerkaar 2000/4).
Selle iseloomustamiseks võib meenutada opositsioone, mida Ehlvesti tõlgendades on esile toodud. Esiteks juba mainitud tõeparanoia vs “hing ise”, teiseks tollest tõe-tõlgendusest välja kasvav vastandus tähendusnägeliku terava mõistuse ning hulluse vahel (Ehlvesti tekstide äärmusteks ongi juuspeente vastavuste eritlus, mis vastandub “hullusetekstile” ja ühtlasi on sellega tihedas naabruses).
Kolmandaks on Jaanus Adamson oma käsitluses “Jüri Ehlvest: paranoiline moralist” (raamatus “Läbirääkimised”, 2004) kõnelnud, et ehlvestilik kangelane on ühest küljest pidurdamatu ja pidev tõlgendaja, aga peaaegu alati samal ajal ka ohver, kes võtab enda kanda surma ja kannatuse, kujutades endast teatavat katkestust sotsiaalsete tähenduste pidevuses; alati on jutustamise/tõlgendamise kui surma edasilükkamise teiseks küljeks jutustamine surma poole, kuivõrd pidev jutustamine iseenesest ei too õnnistust ega lunastust - selleks tuleb ennast jutustamisest välja jutustada. “Kuhu välja? Kus see asub, puhttekstilises tähenduses või puhtas tähendusetus hinges?”– see on ehk Ehlvesti “kogumi” küsimus, mida komplitseerib ikkagi äratundmine, et selline puhas eristus oleks vale. Neljas opositsioon oleks Hasso Krulli poolt (Eesti Ekspress 7.03.2002) tehtud E. Annuse tõlgendusele toetuv vastandus “puu” vs “kuristik”; puu kui Ehlvesti loomingus korduv (ja modifitseeruv, nt taevatrepiks, või miks mitte “Palverännakus” lennukiks, kus von Elbele saabub selgus elupusle asjus) motiiv, algselt pärit kabalistlikust traditsioonist, selle otsa ronitakse selguse järele; ja kuristik, kõrgusele vastanduv sügavik, mille loob teksti enda rebenemine erinevate jutustusliinide või narratiivse ja metanarratiivse tasandi vahel ja kuhu kukub mõnigi kord ka jutustatav tegelane. Krull jätab oma tekstis lahtiseks, mis kuristik see on ja miks, pole siingi võimalust seda hakata pikemalt lahti kirjutama, kuid võimalik, et selle poole viitavad kaks lõiku Ehlvesti “kogumist”, ilmunud aastal 2006.
“Palverännaku” “Tartu novelli” lõpus vesteldakse paavstist: “Ta ei suuda peaaegu et mitte midagi öelda.” – “Ta ainult väriseb.” – “Kuid kõik usuvad teda, sest nad näevad selgesti, et ta vähemalt üritab midagi öelda.” – “Jah.” – “Ma olen mõelnud, et kas ei võiks see sama olla ka tänapäeva kirjanduse peamiseks, õieti ainsaks tõeliseks ülesandeks.” – “Värisemine?”
Ja 1. aprilli Eesti Päevalehes kirjutise “Härgade inisemine” lõpus: “Mitte keegi, mitte iial ei taha lugeda väljamõeldist, mis on vale. Mida vägevam fantaasia, seda usutavam see peab olema. Pole õigemat teed jõuda korraliku väljamõeldiseni, kui tunnistada lihtsalt tõtt.”
