Kolmemõõtmelise kinoelamuse põhihäda on see, et kuigi peaaegu naturalistlikuna näiv pilt ja vaatajale näkku lendav kraam avaldab esimese ehmatusega tõepoolest päris tugevat muljet, harjub tüütute prillidega ekraani jõllitav filmisõber 3D-efektidega kiiresti, juba paarikümne minutiga. Seetõttu ei pääse ka omamoodi revolutsioonilise pildikeele kasutajad kohustusest oma jutustatav lugu – olgu see siis kohiseva lumega palistatud jõulumuinasjutt või maailma suurima rokkbändi kontsert – ka efektid väliselt huvitavaks muuta.

“U2 3D” on seni ilma isikliku IMAX-kinota Eestis üks esimesi korralikke võimalusi sigrimigriline ekraanipilt totakate kandiliste okulaaridega kolmemõõt-meliseks muuta ja kuigi esimese hooga tundub kogu värk üsna võimas, muutub iirlastest pophiiglaste katse end uutes dimensioonides veelgi suuremaks projitseerida peagi kontserdiks nagu iga teinegi. Selle vahega, et meie, s.t publiku asemel aplodeerib bändile virtuaalne seltskond kusagil Argentinas ja suure sõu lõppedes jalutab Tallinna südalinnas U2 kontserdil käinud rahvahulk saalist välja ainsatki higipisarat poetamata.

Muusika popkorni kõrvale

Ühest küljest pakub 3D majanduskaoses visklevate väikeste Ida-Euroopa riikide elanikele muidugi enneolematuid võimalusi. Kohalikud kontserdikorraldajad on juba teatanud, et suuri bände ja artiste nad enam Eestisse ei too, ja kes on ehk kunagi U2 elusast nägemisest huvitatud, peab rehkendama Riiga sõitmise perspektiiviga. Kerige kuradile, te täisõginud kasuahned promootorid! Miks peaksin ma teie väljapressimistele alluma ja tont teab kuhu sõitma, kui tunduvalt mugavama – ja odavama! – kontserdielamuse saan kätte kohalikus kinos popkorni järades?

Keegi ei kalla mulle õlut pähe, ma saan mugavas toolis lösutades Bonot vaata et otsaesisele suudelda ning kogu see luksus maksab räpased poolteistsada krooni. Mingi Riia staadioni eelviimasesse ritta paistev, tikutopsi suurust kitarri tinistav The Edge pole kuigi „reaalsem” inimene kui see, kes mul kinosaalis peaaegu süles musitseerib.

Nii ta on. Kuni mingil hetkel avastad sa Coca Cola Plazas koos sadade teiste inimestega liikumatult ekraani ees istudes, et ikka jube irreaalne on kogu see lugu. Et too meeletu sõu on sama värske kui Alaskas püütud kala, mis veetakse fileerimiseks Hiinasse ning seejärel jõuab tagasi Ameerika restoranide laudadele. Bono messianistlikule eneseimetlusele annab 3D muidugi täiesti uue väljundi. Aga kõigis muudes mõeldavates mõõtkavades on U2 3D nagu mõõdutundetult Photoshopis töödeldud foto, action figure’i nukkudega lavastatud kentsakas etendus. Ta on liiga veatu, et rokk-kontserdilt saadava kogemusega konkureerida. 

„U2 3D”

U2 kontsertfilm

Esilinastus Tallinna kobarkinos 24. oktoobril