Seda teost ümbritseb mingi arusaamatu müstika. Isegi mõned kogenud tõlkijad küsisid omal ajal: kuidas, pagan, sa seda küll kavatsed tõlkida? Nad pidasid muidugi silmas teose eripärast, kunstlikku sõnavara (nadsattide slängi), mis on loodud vene leksika alusel. Selle tõlkimine polnud aga kuigi suur probleem. Katsusin teha nii, nagu minu arusaamist mööda oli kirjanik ise teinud: osa sõnu jäi, nagu nad on vene keeles, osa sõnu on “eestipärastatud” ja osa sõnade puhul on taotletud samasugust keelemängu, nagu on originaaltekstis näiteks pead tähendava sõna puhul – vene keeles “golova”, nadsattide keeles “gulliver”.

Nii tekkisid eesti teksti näiteks poisi tähenduses “maltševik”, mille puhul arvasin, et see assotsieerub sõnadega “bolševik” ja “menševik”, ning piima tähenduses “moolok”, mille puhul sain kolleeg Maiga Varikult üllatusega teada, et see on eesti murretes samas tähenduses koguni tegelikult kasutusel.

“Vene sõnade” väljamõtlemine oli üsna lõbus tegevus ja ma ei ütleks, et see oli mingi suur vaev. Kuivõrd aga nadsattide keelt on teoses üsna palju ja see teeb teksti paratamatult natuke kunstlikuks ja nahkseks, siis panin tasakaalustuseks sekka tegelikke slängisõnu – neid on eesti tekstis ilmselt rohkem kui originaalis. Selle teose tõlkimise põhiprobleemiks polnud üldse mitte sõnavara, nagu enamik inimesi arvab, vaid hoopis süntaks, lause – selle üle nuputasin küll tükk aega, enne kui tegelikult tõlkima asusin.

Üldiselt ei ole “Kellavärgiga apelsin” tõlkimise seisukohalt väga kõrge raskuskategooria teos. Hoopis rohkem mässamist on selliste pealtnäha lihtsate kirjanikega nagu näiteks Somerset Maugham või George Orwell, kelle teostes on rohkesti kohalikke reaale ja kelle keel on väga idiomaatiline.