Ühe hea filmi hädavajalik sõber on tasemel näitleja
Kinodes jookseb jälle eesti film. Seekord ilma mõiste „eesti film” eneseiroonilise tähenduseta. Vaataja ootused täidetakse, ta näeb liigutavat lugu ja vaimustavaid näitlejaesitusi. On nalja ja elu hõngu. Film nagu päris.
Eesti filmiga seotud inimestele meeldiv ennast teatrile vastandada. Ikka räägitakse, et miks riik on teatri vastu nii helde ja filmikunsti vastu kitsi. Filmi „Üks mu sõber” autor Mart Kivastik mitte ainult ei vastanda oma filmitööd teatrile, vaid võtab ka kasutusele teatris äraproovitud tehnoloogiad. Ta toob mängu teatritegemisel leitud usalduse ja koostöö ning osutub võitjaks.
Kivastik kirjutas näitlejatele rolle juba hulk aega tagasi, esimeseks sellelaadseks teoseks sai „Peeter ja Tõnu”, mida Peeter Volkonski ja Tõnu Oja mängisid Von Krahli teatris aastal 1997. Aastal 2003 järgnes „Teener”, kus Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa ja Tõnu Oja mängisid üheskoos vapustava triona. „Ühel mu sõbral” on näitlejaid ja teemasid pidi tugev side „Teenriga”, kuid see ei ole mitte filmi nõrkus, vaid tugevus.
„Teenris” olnud karakterid on teisenenud, muutunud on ka nendevahelised suhted. Ka karakterite ees seisvad probleemid on teised. Aarne Üksküla kehastatav filmi peategelane Mati põrkab kokku eksistentsiaalsete muredega, pärast naise surma ei näe ta elul mõtet. Ent neid muremõtteid ei lase tal haududa tema ellu tormanud Sass, kes tüütult oma abi osutab. Aleksander Eelmaa mängitud Sass on ehk veidi sarnane Jaan Tätte näitemängu „Palju õnne argipäevaks” Manfrediga. Mõlemad on tüütud teiste ellu sissetungijad. Tätte loos lõhub Manfred senise tasakaalu, filmis „Üks minu sõber” lööb pealetükkiv Sass segamini niigi hapra olemise, mida peategelane Mati oma rasketel päevadel kogeb.
Autor muigab vaikselt
Mati südamevaluga on Kivastiku filmis selline asi, et see ei ole mingi jube traagika. Vastupidi, autor muigab vaikselt koos vaatajaga Mati meeleheite ja maailmavalu üle. Asjad on nii, nagu nad elus paistavad, vahel tõsised ja vahel naljakad. See argistes asjades väljenduv muhe huumor justkui tiriks veidi alla ka filmi kunstilisi pretensioone. Ent väärtushinnangud toimivad tihti paradoksaalsel moel. „Üks minu sõber” pole eriti tõsine, kuid tõsiseltvõetav on ta igal juhul. Kunstilist luhvti filmi sisse pumbatud pole, kõik mis on, see maksab.
Teatritükist filmiks kasvanud „Üks minu sõber” on igal juhul rohkem film kui teater. Lugu jookseb mööda maastikke ja interjööre, mis õhkkonna loovad. Mis aga kõige tähtsam, see ei arene tuimalt, ainult dialoogi toel, vaid just pilt edastab rohkesti detaile, sõnumeid, millel on oluline tähendus. Ehkki teatrit on ka. Kas või näitlejate ansamblimängus, mis on ju eelkõige teatri arsenali kuuluv kategooria. „Üks mu sõber” on teos, kus näitleja on tähtsal kohal, ta ei ole sugugi mingi marionett lavastaja pihus. Ja näitlejad vastavad usaldusele oma ande ja tööga, filmis on, mida vaadata.
Kui puudustest rääkida, siis neid pole palju. Nuriseda võib Harriet Toompere mängitud Mati tütre rolli üle. Mitte osatäitmise üle – see on ekstraklass, aga käsikirjas pole osatud sellele rollile kuidagi õiget punkti panna. Kummalise armastuskolmnurga ühes otsas oleva Ruthi (Rita Raave) roll on seevastu põnev nii käsikirja kui ka osatäitmise poole pealt. Ka häirib filmi puhul mõningane sotsiaalne lõtvus. Kaadrist on välja jäetud kõik raha ja võimu küsimused. Filmis peituv mõningane elu teravate nurkade pelgus jälle kahandab teose tõsiseltvõetavust. Ent seda, mida kahandada, on tublisti.
Tartu seansid läksid kui soe sai
•• Filmi „Üks mu sõber” produtsent Anneli Ahven on rahul linastumise esimesel nädalavahetusel kogutud 1415 vaatajaga. „Heameelt tegi see, et mõned Tartu seansid olid viimse piletini välja müüdud,” ütles ta.
•• „Plaanime linastada oma filmi vähemalt neli nädalat, et anda vaatajale aega naabri arvamust kuulda, et siis otsustada, kas minna vaatama,” tutvustas produtsent linastamise plaane.
•• Filmi näeb Tallinnas CC Plazas ja Tartus Cinamonis.
