Ühe päevaga läbi kõikide kunstide
Kuue tunni jooksul linastus üle 40 teose laiast maailmast; teose, millel leidus lähiseoseid teatri, dokfilmi, foto, kehakunsti, moderntantsu ja helikunstiga, kuid mis polnud taandatavad ühelegi neist. Oli nn tüüpiline Kanuti Gildi kultuuriüritus, mille anriline määratlemine tähendab tavaliselt tõelist peavalu ning mille publik oli sama hõre ja kirju kui Harku valla krantside kokkutulek.
Nagu vaesed sugulased
Kanuti Gildi asotsiaalne idealism on programmilise hoiakuna iseenesest sümpaatne ja igati tervitatav, kuid sellest päevalehes kirjutamine on valusalt aateline tegevus. On tunne, nagu peaks kurtma vanade ja rasvunud kultuurivaldkondade vaeste sugulaste rasket saatust, kes üleeile, jumal tänatud, said üheks päevaks varju alla.
Videokunst on ju filmi vaene sugulane, tegevuskunst teatri sohilaps ning kindlasti on kehakunst figuraalse skulptuuri aia taha läinud vasikas. Moderntants, teadagi, on klassikalise balleti eksinud võsuke. Alates John Cage’ist ja ambient’ist või-me rääkida ka muusika irdlapsukestest (tõsi, Philip Glass meelitab neid sümfoonia rüppe tagasi).
Kui kõik need irdujad üles filmida ja korraga ekraanile paisata, on tulemuseks tõeline “vaeste patuste alev” – nappide etüüdide, visandlike jutukeste ja askeetlike pildikeste kaleidoskoopiline virvarr, milles väljapeetud kultuurisümboolikat asendab nn alasti proosa, jõuline est ja lühike konkreetne jutt.
Festivalipäev oli jagatud neljaks temaatiliseks setiks: esimene bukett oli teemalt inimkehakeskne, teine liikus tegevusega teatri ja performance’i poole, kolmas tegeles videokunsti või-malustega ning õhtul said ankruks heli ja pildi sünteesid.
Kehaga kehvad lood
Kohe selgus, et kehaga on meil lood kehvad. Enamik vastavatest videoteostest olid kantud pettumusest platoonilises kultuurimõistmises ning keerasid kaamera maa peale tagasi, otse maailmakõiksuse tõmbetuultes siniseks tõmbunud inim-ihule. Karmi ja halastamatu naturalismiga uuriti oma sööti jäänud keha ning tuvastati selle eksistentsiaalne lähedus põr-muga.
Kannatus proovile
Tegevuskunsti juures võis täheldada nn vaese teatri tunnuseid. Kõik leidis aset vabas õhus, tenniseplatsil, tänaval, mahajäetud tööstushoones. Rekvisiite oli vähe, kui üldse, ning nende kasutaminegi polnud just tähendustelt tiine. Olulisem oli ehk teatav rituaalsus, absurdisituatsioonid ja tühjus, mis kummitab ametlike kultuurikonventsioonide taga. Selle portreteerimisega saadi hakkama.
Videojutukeste edasirääkimine läheks pikale ja helide ettelaulmine samuti. Teravust ja aktuaalsust leidus mõlemas, kuid ka teatavat monotoonsust, lõp-pematut vaimustust seigast, et kaamera käib ja võid teha, mida tahad. See oli juba tõsine surve publiku tagumikule. Nagunii oli puupingi maitse juba suus ja kui kaadris tekkis veniv “mõttepaus”, jõudis see vaatajaile ka pähe – tüdimusena. Aga muidu oli tore.
Tagantjärele saab üritusega tutvuda aadressil www.inport.tk.
