Üheplaaniline ja üksluine ellujäämisfilm

Kinodesse on jõudnud järjekordne grandioosne kosmosefilm, mille kohta ütleksin: ilus, aga igav.

Võimalik, et suhtun „Mars- lasesse” veidi kriitilisemalt kui muidu, sest mul olid suured ootused (lavastaja on ikkagi Ridley Scott) ja ma pidin pettuma. Psühholoogilise ulmefilmi asemel on üksluine ja pinnapealne ellujäämislugu, mille jooksul õieti ühegi tegelase sisse ei näe. Näeme küll seda, et Marsi kliima ei ole just hellitav, kuid inimese psühholoogilist poolt nagu ei eksisteerikski.

Oleksin oodanud, et suurim takistus pole ette teada rasked kliimatingimused, vaid pigem pikaajaline üksiolek, inimese hirmud, lootused, nende purunemine. Ootasin teravat sisekosmose lugu, millele välikosmos on ainult garneering, kuid sain leige supi, milles ei ole midagi üllatavat. Kordagi ei tekkinud sisemistest intriigidest tingitud pingelist olukorda. Jah, kliima segas, aga inimestevahelistes suhetes läks kõik nagu lepase reega, ei mingeid konflikte, ei midagi haaravat, ei midagi inimlikus mõõtmes niisugust, millest tegelastel oleks tulnud üle saada. Ärge siiski heituge, tean paljusid, kelle jaoks „Marslane” on suur õnnestumine ja vaat et aasta suurim filmielamus.