Üksik Helsingi mees lükkaski Kammerteatri käima
Bengt Ahlforsi monotükk „Raineri hommik” oli Indrek Taalmaa mahamängituna hoopis teises sotsiaalses võtmes kui esimesel korral Lembit Ulfsaki esituses. Ulfsak mängis intelligentset härrasmeest, Taalmaa elavaloomulist lihtrahva esindajat. Naljade raskuspunkt oli kaldu rahvalikkuse poole ja seda ei saa lahendusele ette heita. Ulfsak oli luulelisem, Taalmaa värvikam.
Kujunduse ja valguse poolest oli „Raineri hommiku” näol tegemist minimalistliku lavastusega, kus näitlejat abistasid peale grimmi ja kostüümi üksnes mõned hästivalitud esemed. Kõik oligi see, mida lubati – kammerteater. Nappide vahenditega mahajutustatud lugu ühe üksiku mehe kaaslastest elus oli haarav ja võluv. Taalmaa ei peljanud rõhuda karakteri kummalisusele, nii et mingil määral tekkis paralleel Andrus Kivirähki „Aabitsakukega” – on ju sealgi tegu kummalise inimesega, kes jutustab oma elust. Sarnaselt „Aabitsakukega” tekkis ka „Raineri hommikus” tegevuse teine plaan, mis rääkis inimese kurvast olemisest.
