Armin Kõomägi Foto: Tiit Blaat

Juunis romaanivõistluse võitnud „Lui Vutoon” põhineb lihtsal ja sadu kordi läbi kirjutatud lool mingisse keskkonda üksinda jäävast inimesest. Väikesed leiavad selle kätte Jens Sigsgaardi raamatust „Palle üksi maailmas”, noorukid Daniel Defoe „Robinson Crusoest” ja arenenud kirjandusmaitsega täiskasvanud lugejad Michel Tournier’ vaimustavast teosest „Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”. Nende kõrval ja ümber on robinsonaade küll ja veel nii raamatute, filmide kui ka arvutimängudena. Armastatud ja populaarse süžee kordumiste jada on pikk ja arvatavasti katkematu ning Armin Kõomägi urbanistlik robinsonaad sobitub seda suurepäraselt täiendama.

Miks kõik inimesed Tallinnast, Eestist ja kogu maailmast kadusid, jättes järele ainult romaani nimitegelase, jääb lugejale teadmata, kuid hõredat tunnet sellest ütlematajätmisest ei jää. Läksid, siis läksid, jumal või kurat nendega. Autorile oleks selge seletuse raamatus väljakäimine, isegi kui see talle endale selge on, kaasa toonud ohu muutuda kas siis pseudoulmeliseks konstrueerijaks või lihtsalt maitsetuks, mida Kõomägi kindlasti ei ole.

Avalehele
0 Kommentaari