Ülemaailmne džinnitrend on kanda kinnitanud ka Eestis. Mis on selle taga?
Cocktail Cateringi omanik ja Eesti baarmenide assotsiatsiooni koolitaja Heinar Õispuu ütleb, et praeguseks on džinnist ja toonikust kujunenud selgelt kõige populaarsem kokteil. Kuna džinn ise on menukas, siis hõlmab populaarsus ka teisi sellepõhjalisi kokteile, nagu Tom Collins, Gin Sour ja teised. „Džinn sai siin tuule tiibadesse umbkaudu kümne aasta eest. Algul joodi palju rummi koolaga ning eks Mojito ole siiani populaarne. Aga näiteks viina puhul olen näinud kümne aasta jooksul seda, et algul oli see väga ülemises otsas, aga nüüd on see vajunud müüdud jookide alumisse otsa, ehkki oleme ju ajalooliselt justkui viinamaa,” toob Õispuu näite.
Tahetakse vähese suhkrusisaldusega toonikuid ja samuti muutuvad populaarsemaks low-alcohol kokteilid. Näiteks 4 cl alkoholi asemel on 2 cl.
Džinnikokteilide menukust kinnitab ka Kuressaare GinFestil Kuursaali baarileti taga töötanud Raiko Tõhk. Aga: „Öeldakse, et džinntoonikut, ent kui uurin, mida täpsemalt, siis sageli ei osata midagi öelda,” muigab ta. Ent olukord on muutumas ja üha enam kohtab ka neid, kes oskavad täpselt öelda, millist džinni ja millise toonikuga. „Džinnitrend hakkas tõusma mõne aasta eest ja nüüdseks on inimesed palju teadlikumad. Heade koosluste hindamine on oluline. Kui head džinni segada odavad Schweppesiga, siis see vaid rikub joogi,” on ta veendunud. Sama kinnitab Õispuu. „Pole mõtet raisata raha, kui sa ei tunne seda maitset, mille eest sa maksad,” paneb ta tarbijale hingele.
Õispuu toob esile huvitava asjaolu, et džinni-toonikukokteilide menukust on toetanud ka üks väärarusaam: kuna toonik maitseb mõrult, siis on seal paljude meelest vähem suhkrut sees. „Tegelikult on tavalises toonikus suhkrut peaaegu sama palju kui Coca-Colas,” ütleb Õispuu. Praegu peaks aga silmas pidama seda, et mitte ainult džinnid ei arene, vaid ka toonikud. „Tuleb erilisi huvitavaid asju. Tahetakse vähese suhkrusisaldusega toonikuid ja samuti muutuvad populaarsemaks low-alcohol kokteilid. Näiteks 4 cl alkoholi asemel on 2 cl,” toob Õispuu näite. Ta muigab, et baarmenina on seda rääkida justkui veidi vilets, aga tegelikult ei ole purjujoomine enam populaarne. „Inimestele meeldib alkoholi tarbida, neile meeldib häid ja kvaliteetseid jooke juua. Kui kunagi mindi jooma, sest oli vaja end purju juua, siis praegu minnakse maitseid ja head seltskonda nautima.”
Kui suudad Eestis klientuuri tekitada, siis mujal maailmas samal tasemel asju tehes oled juba selgelt väga hea.
Kodumaiste baarmenide tase on Õispuu hinnangul väga kõrge. Võrdlusmomente tal on, sest ta peab kolleegiga Mayamezscali baari Manhattanil New Yorgis ja üksjagu käinud mööda maailma võistlemas. „Kuna Eesti on nii väike, siis on meil see omadus, et tahame kõike paremini teha. Öeldakse, et kui saad New Yorgis hakkama, siis saad igal pool hakkama, aga see pole päris tõsi,” sõnab ta. „USA võlu on see, et seal on nii palju inimesi, et võid ükskõik mida teha, keegi ikka käib. Nii et tegelikkus on pigem niipidi, et kui saad Eestis hakkama, saad igal pool hakkama. Siin pole nii palju inimesi ja kui suudad siin klientuuri tekitada, siis mujal maailmas samal tasemel asju tehes oled juba selgelt väga hea.”
Džinnitootjate kogemus
Tarmo Virki ja Maarit Pöör on paar, kes on asutanud Saaremaal tegutseva käsitöödžinni ja -tooniku tootja Lahhentagge. Nemad korraldavad ka Kuressaare GinFesti, mis toimus sel suvel kolmandat korda.
Lahhentagge pole aga mitte ainult esimene siin turule tulnud väiketootja, vaid ka Eesti esimese alkoholita džinni Flaneuri tootja. „Tulime pisut enne Metsist ja natuke rohkem kui aasta enne Junimperiumit,” selgitab Virki.
„Mina teadvustasin džinni olemasolu alles 2016. aasta jaanuaris, kui otsustasin mingil põhjusel hakata destilleerijaks. Sinnani ei olnud ma vist isegi džinni maitsnud,” naerab Maarit Pöör. „Mu alkoholitarbimine oli üleüldse kaduvväike, kaks klaasi veini aastas ehk. Nüüd on see olukord paranenud.”
Ehkki käsitöödžinn on jõuliselt Eesti turule tulnud, on pikk maa minna. „Ma arvan, et paljude inimeste jaoks ei tähenda džinn toonikuga veel konkreetseid jooke,” märgib Virki. Seega on ka džinnifestivali korraldamise taga eelkõige soov kvaliteetseid jooke tutvustada. „Kui meilt küsitakse, miks korraldame džinnifestivali ja kutsume siia ka teised väiketootjad, kes oleks justkui meie konkurendid, siis meie jaoks on loogika selles, et väiketootjad ei võistle omavahel, vaid nad võitlevad näiteks Beefeateri vastu.” Pöör täiendab: „Või miks peaks üldse vastu võitlema? Mulle meeldib maitsete küllus. See, et maailm on värviline!”
Aga kuidas on nad jõudnud alkoholita džinnini? Trendid on alalises muutumises. „Näiteks vee tarbimisest on ju pasundatud ka teab kui kaua ja veel kümne aasta eest ei olnud sellist asja, et kõik noored käivad, veepudel näpus. Me ise loome need vajadused,” sõnab Pöör. Nad ütlevad, et näiteks aasta tagasi Berliini Bar Conventil oli näha juba küllalt alkoholita destillaate. See tekitas uudishimu. „Võimatud missioonid paeluvad mind ja toovad sära silma,” ütleb Pöör. Seega hakkas ta tegutsema ja esimest korda oli Lahhentagge oma alkoholita džinniga väljas 2019. aasta novembris Eesti joogifestivalil. Tootel polnud veel nime, pudelit ega silti, ent juba tulid esimesed tellimused ja sõbrad teistest ettevõtetest käisid maad uurimas, mis ja kuidas. „Aga kui küsitakse, miks peaks seda jooma, siis vastus on, et ei peagi,” naerab Pöör.
Soome kogemus
Mikko Mykkänen Helsinki Distilleryst selgitab võrdluseks Soome tausta, mis on hoolimata Eesti naabrusest üksjagu erinev. Alkoholitootmine oli seal pikalt monopoliseeritud. Džinni valmistas ja müüs Alko. Oli muidugi neidki marke, mida sisse veeti. „Mingisugust konkurentsi ei olnud,” selgitab Mykkänen. Olulise maamärgina, mis eestlastelegi tuttav, toob ta aga esile pudeldatud džinnikokteili Longero. Meenutuseks: selle turule tulemist 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel võib pidada soomlaste džinnijoomiskultuuri üheks alguspunktiks.
Kui Soome 1995. aastal Euroopa Liitu astus, lubati tegutsema hakata ka eradestilleerimiskodadel. „Siis hakkasid tegutsema esimesed destilleerijad väljaspool Alkot, aga suurejoonelisem pauk käis pärast 2010. aastat,” meenutab Mykkänen. Siis alustas Helsinki Distillery ja veel mõni tehas. Suurem üleilmne džinnilaine algas 2013.-2014. aastal Suurbritanniast. „Kui tänaval küsida, mis kokteili tahaks keegi juua, siis esimene vastus on ja oli ka enne craft’i-buumi džinntoonik. Nüüd juuakse lihtsalt parematest toorainetest tehtud džinni,” ütleb Mykkänen.
Huvi maitsete ja kvaliteedi vastu on igal pool suurenenud. „Oli ju üleüldine toidubuum. Hakati tahtma kodumaist ja väikeselt tootjalt. Kõigepealt tulid craft-õlled. Paljud fenomenid, mis sellega tekkisid, kordusid ka kärakaliste ehk peennapsudega,” selgitab Mykkänen. „Inimesed said aru, et hetkinen! Me oleme kümneid aastaid joonud ühesuguseid asju, tegelikult on huvitav ka muud proovida. Mitte nii palju kui võimalik, vaid nii head kui võimalik.”
Longero positsiooni Soomes ei kõiguta nii pea ilmselt miski. Hallil klassikalisel longerol on oma sõbrad, kes peavad seda parimaks, ent selleski valdkonnas vaadatakse üha enam käsitöökokteilide poole. „Sageli öeldakse meie tooteid maitstes: ma arvasin, et longero on solk, aga tegelikult on see päris hea kokteil pudelis,” naerab Mykkänen. „Me ei mängi ainult vanade longerofännidega, vaid leiame kliente ka nende inimeste hulgast, kes varem longerote poole vaadanud ei ole.”
Siinkirjutaja isiklik kogemus seni meelepäraseima longeroga pärineb Ahvenamaalt. Seda rüübet, tõsi, Eestist ei saa, küll aga lubavad kohalikud, et Ahvenamaa vahet sõitvatel laevadel seda siiski leidub. See on Ahvenemaal tehtav Åland Distillery longero. Praegu toodab Åland Distillery džinni ja longerot, järgmisel suvel plaanitakse turule tulla toonikutega. Suve lõpus oli mul võimalik ristküsitleda sealsete maitsete kujundajat Viktor Falanderi.
Kuhu edasi?
Heinar Õispuu kirjeldab, kuidas ei muutu mitte ainult ainult joogid, vaid ka nende serveerimine. „Vahepeal olid väga populaarsed suured jala peal džinniklaasid, kuhu džinni ja toonikut tehti. Nüüd läheb trend tagasi robustsete, enam-vähem suvaliste teeklaaside suunas. Mingi teerajaja tuleb, näiteks mõni staar, hoiab mingisugust klaasi käes ja sellest saabki alguse uus trend.”
Ent mis on järgmine mood? Õispuu arvab, et see võiks olla kodune džinnitegu, mida nii mõnedki juba harrastavad.
Õispuu julgustab džinni ka puhtalt proovima. „Kas või TOHI murakadžinni, seda on väga hea puhtalt juua. Mitte shot’ina, vaid paned selle viskiklaasi, sisse paar tükki jääd ja naudid,” toob ta näite. Ent mis on järgmine mood? Õispuu arvab, et see võiks olla kodune džinnitegu, mida nii mõnedki tema tuttavad juba harrastavad. „Kui teed väikese koguse, näiteks iseendale viis liitrit, saad seda teha põhimõtteliselt nii, et ostad piiritust, paned eri ürtidega likku, guugeldad, kuidas seda teha ja pärast puhastada. Lisad eelkõige oma fantaasiat ja vaatad, et jook mürgine ei oleks.”
