Kevadine kaubandusluule

Kuid siiski ka midagi tõeliselt uut. Kui Haabersti hiiglaslikes kobarpoodides võib saja meetri pealt ära näha, kus on kohv ja kust saab osta kummilohvi, siis Ülemiste toiduosakonnas läheb lahti tõeline mõistatamismäng, kus õigeid vastuseid aitavad leida sinu enda tarbimisjanu ja pimekohtinguiha. Ilma nendeta ei tasu sinna poodi üldse minnagi.

Ütleme näiteks, et ärkad ühel hommikul ja avastad, et sinu ellu pole enam jäänud midagi, mis “säilib särava ja suupärasena”. Ainus koht Eestis, kus sellele murele riiuliteviisi leevendust leiab, on Ülemiste. Ma ei suutnud küll käigult mällu raiuda, mis selle loosungi alla ritta oli laotud, kuid lubadus suupärasest säravusest kleepus kohe ajju.

Või võtame näiteks hüpoteetilise olukorra, kus meil oleks vaja midagi, mis “sulab suus” ja “tantsib keelel”. Ilma et meil oleks vaja mõistatada, mis asi see peaks olema, sööstame kohe Ülemiste suunas. Sest seal on seda kaks riiulit. Koos selle sisseahmimisega omandame ka esmase sissejuhatuse kaubanduslikku folkloori, mis just siin on kevadise hooga õitsele puhkenud.

Rahuldus annab nime

Hakkasin juba tõsiselt kartma, et lihaletis müüakse mingit “haavikuemanda küljeluud” või “hiirekuninga hommikuampsu”, kuid täiesti asjatult. Siia polnud äriluule veel jõudnud.

Asi piirdus siiski vaid üldisema kaubalise poeesiaga müügisaali lae all, kus kõlkusid viitavate miraažidena “sillerdavad sõõmud”, “lõbusad lonksud” ja muud dotseerivad õpetussõnad, nagu “avad pudeli, avad meeled”, ning jumalavallatused stiilis “juust teeb toidust taevaliku”.

Ja nii edasi ja edasi, ikka tarbimisspiraali mööda üles. Samas saalis paikneb toit “Sinu neljarattalisele sõbrale” ja “Kõige suuremale sõbrale” ning lõpuks juba täiesti eksistentsiaalse haardega riiulivahed, nagu “Seitsmeks päevaks nädalas” ja “Kõik, milleta kapp on tühi”. Kui teie mureks on kappide ja päevade täitmine, siis pange kohe Ülemiste poole lõikama. Ja unustage kogu see vanamoodne pappsiltide krempel, mis putrab midagi kuivainetest, leivast, saiast, seebist, piimast, kosmeetikast ja alkoholist.

Paistab, et edaspidi ei nimetata asju nende endi nimega, vaid hakatakse neist rääkima rahulduse kaudu, mida nad väidetavalt pakuvad. Näiteks mõista, mõista, mis see on: “Alguses embab, pärast paitab?” Vale, mitte teie abikaasa, vaid Ülemistelt ostetud tekk ja padi. Ja neid personifitseeritud kaupu tuleb juurde, mis tantsivad, embavad, paitavad ja avavad su meeled.

Epiteet kaunistab nodi

Pierre Martineaul on õigus – ajal, kui tarbijat muljutakse aina näotumaks ja iseloomutumaks karjaks, omandab müüdav kaup inimeste ja teiste elusolendite isikuomadused.

Ilmuvad Marlboro-mehed, Martini-mehed, Mister Properid, Golden Lady’d, kosmeetikatüdrukud, hambapasta-koprad, limonaadinotsud, jogurtilehmad ja peldikupuhastamispardid.

Ülemiste kaubakeskuse keele-eksperiment on üks etapp selles protsessis: kõik inimestele kuulunud epiteedid on visatud riiulite kohale õhku ning peagi langevad nad lumehelvestena alla sätitud nodile. Uued reklaami-staarid ongi sündinud!

Hoidku jumal, kui sul pole neljarattalist või -jalgset sõpra või kohta, kuhu kallata “särava kodu keemia”. Kõik need puudused on kuriteod inimsuse vastu, mille karistuseks on alandav üksindus kuskil jumalast maha-jäetud kolkas, mida ei ohusta kunagi Ülemiste kaubanduskeskuse ülevoolav hellus.