Kristof Hoornaert Foto: erakogu

Millest tekkis sinu filmi „Ülestõusmine” idee?

Kõik sai alguse ühest tõestisündinud loost, kus üks naine elas üle terrorirünnaku. Terrorist, kes selle rünnaku korraldas, jäi ellu ja pandi vangi. Aga naine hakkas teda külastama. Kõik olid muidugi selle vastu ja mingil hetkel lükati külastussoovid isegi tagasi, aga ohver tahtis oma ründajaga rääkida. Ta soovis mõista, miks terrorist tegi, mida ta tegi. See on midagi, mis käib meie kõhutunde vastu, aga on väga võimas akt: püüda end avada kellelegi, kes on hakkama saanud millegi kohutavaga. Hakkasin mõtlema: mida mina teeksin? Milline on minu vastus inimese ja inimkonna julmusele? Meenusid Kain ja Abel, Jeesus Kristuse lugu ja tema ohverdus inimkonna eest. „Ülestõusmine” on mõistujutt inimese ja inimkonna julmusest, aga ka armastusest.

Filmist jääb üheti kõlama mõte, et julmust ja kurjust eksisteerib igal pool, samal ajal tõstatab film andestamise temaatika, luues olukorra, kus andeks saab ka kõige julmema kuriteo eest.

Muidugi käib ohverduse ja andeks andmise idee meie traditsioonilise mõtteviisi vastu. Aga mõte, et kurjusega saab toime tulla nii, et panna see kuhugi luku taha, näiteks vanglasse, on minu meelest väär. Sellepärast on ka politseid kujutatud filmis jõuetuna: nad ei saa tegelikult midagi lahendada. Kurjus, julmus... see on osa meist, see on ja jääb alati eksisteerima.

Peategelane, kes on ühiskonnast eemaldunud, naaseb sinna pärast pikki aastaid ja võtab omaks mitte ainult mõrvari, vaid mõneti ka kogu inimkonna. See on tema ohverdus. Ma mõistan, et see ei ole populaarne idee.

« Avalehele 2 Kommentaari