King Crimsoni sõpru ja sugula-si – kui Humansi ja Tuneri “maaletooja”,  Eesti Londoni suursaadiku Margus Laidre fraasi laenata – näib Eestis olevat rohkem, kui igapäevane meediapilt lubaks ette kujutada. Rock Café oli möödunud nädala neljapäeval rahvast paksult täis ning näiteks valitsusliikmeid pole ühel rokikontserdil ammu nii palju olnud.

Muidugi on südantkosutav oma silmaga näha, et “muusika kui kunstiliik versus muusika kui tapeet” skaalal jaguneb sinna esimesse otsa Eestiski ohtralt inimesi. Mitte et see ammu kõigil teada oleks. Samas on selge, et Toyah Wilcox ei ole ainult Robert Frippi naine. Ja ilmselt ei moodusta tema osalemine “Teletupsude” seriaali helindamisel samuti suurimat osa tema kultuurilisest tähendusest, kuigi ka see on muidugi vaieldav.

Ennekõike on proua Wilcox pirakas tükike postpungi testamendist ning elav monument väitele, et kunagine imagoloogiline kuvand on eriti andekate inimeste puhul võimalik aja jooksul uueks poleerida.

Tagasipilk futurismi

The Humans andis Tallinnas umbes tunnise kontserdi, mis kujunes vastu klišeelikke eelarvamusi ning ebatraditsioonilist instrumentaariumi tähelepanuväärselt meloodiliseks, et mitte öelda peavoolu kõige ülemisigi kihte vaevu riivavaks kogemuseks.

Siin oli muidugi jõulisi tagasivaateid futurismi parematesse päevadesse ja mõnel juhul tänapäevase “uue muusika” huvilise jaoks ehk liigagi “lihtsaid” lahendusi, ent seda paremini mõjus laval The Humans kogu oma soulilikus impulsiivsuses.

Pärast pisikest vaheaega lavale saabunud duo The Turner on trummar Pat Mastelotto (King Crimson, XTC, Mr. Mister) projekt ning pärast paari esimest ride-taldriku puudutust ning soolotrummisünkoopi oli selge, et helidisainer Markus Reuteri osa selles trummisoolos on pigem toetav kui juhtiv. Kohaletulnutest olid siinsed trummarid ilmselt transis, mittetrummarid kaasa arvatud.