UNESCO maailmapärandi nimekirja pääsemine on preemiaks seniste saavutuste eest, kuid sellega UNESCO tähelepanu siiski ei piirdu.

Maailmapärandi komitee esitas hiljuti tungiva nõudmise, et Iraan lammutaks kõrghoone Isfahani kesklinnas, mis on liiga lähedal maailmapärandi hulka arvatud keskväljakule. Samal ajal ei ole siiski mõeldav, et iga maailmapärandi objekti uuendamine peaks saama UNESCO heakskiidu. Maailmapärandi konventsiooni kohaselt jääb viimane sõna siiski igale riigile eraldi.

Näiteks Tallinna vanalinna säilitamine on Eesti riigi vabatahtlik kohustus, maailmapärandi komitee annab küll heameelega nõu, kuidas seda kaitsta ja säilitada, rahalist toetust jagab UNESCO riikidele vaid piiratud ulatuses.

Vanalinnad ja kirikud

Paljud riigid on maailmapärandi nimekirja esitanud oma pealinnade vanalinnu (sh Tallinna, Riia ja Vilniuse omad). Teine laialt levinud alaliik on vanad kloostrid, templid, pühamud, kirikud ja katedraalid, mis kõik on pääsenud aja- ja ilmahammaste vahelt ja suutnud võimalikult algsel kujul säilida, hoolimata lähimineviku modernismivaimustusest, mis mitmel pool toonud kaasa vanade rajatiste lammutamist paneellinnakute eest, või usupimedusest, kus teise religiooni sümbolid maha on lõhutud.

Praegu eelistab UNESCO näha võrdselt ehitistega ka loodusmälestisi, kuna 788 maailmapärandi objekti hulgas on neid vaid 154.

Maailmapärandi all ei peeta alati silmas iidseid mälestisi, näiteks kanti nimekirja Rootsis asuv Varbergi raadiojaam, mis on ehitatud aastail 1922–1924. Venezuela pealinn Caracas on nimekirja kantud kui 20. sajandi modernistliku linnaplaneerimise musternäide, sama põhjendus viis nimekirja Iisraeli varasema pealinna Tel Avivi ja Brasiilia pealinna Brasili. Poola taotlusel pääses ühena esimestest 1979. aastal nimekirja Auschwitzi koonduslaager.

UNESCO peab eraldi ka hävimisohus maailmapärandi nimekirja, millest pääsemine on veelgi suuremaks saavutuseks. Viimasega said seekord hakkama Angkori palee KambodĻas, Bahla fort Omaanis ja Rwenzori mägede rahvuspark Ugandas, kus päästetööd on UNESCO hinnangul ohu kõrvaldanud.

Hävimisohus pärandi nimekirja on tänaseks kantud 35 objekti, kõige üllatavam neist Kölni katedraal, mis pandi tänavu nimekirja, kuna vähem kui kilomeetri kaugusele ehitatavad kõrghooned varjutavad ajaloolise vaate kirikule. 1248. aastal rajatud ja 1880 valminud kirikut ennast häving ei ähvarda, mistõttu UNESCO otsus ärritas nii linna arhitekte kui ka kiriku haldajaid, kes näevad otsuses pigem karistust Kölni linnale, mitte soovi kirikut kaitsta.

Samal ajal kui maailmaorganisatsioon on pärandivalikul sattunud eelistama läänelike suurriikide suurobjekte, on mitmed vaesema maailma kultuurimälestised jõudnud nimekirja suure hilinemisega. Näiteks Bamiani hiiglaslikud budakujud Afganistanis pääsesid nimekirja alles mullu, kaks aastat pärast nende hävitamist. Iidne Iraani linn Bam sai aga tänavu nimekirja pärast seda, kui maavärin oli selle peaaegu maatasa lammutanud.

Selle vastuolu põhjuseks pole siiski maailmaorganisatsiooni tahtlik läänelikkuse soosimine, vaid asjaolu, et riigid peavad ise enda objekte sinna nimekirja soovitama, vaesemad riigid näevad maailmapärandi kaitses aga tänaseni soovimatut lisakulu. Seejuures on varasema nn kolmanda maailma riigid isegi kiiremini mõistnud muististe eeliseid turismimagnetitena kui tänaseni võõraid pelgavad endised sotsleeri riigid.

Jaht turistidele

Kiire tulu taotlemisega seatakse nii turismiobjektid kui ka turisminduse enda tulevik sageli ohtu. Kuna turismiraha meelitavate kaupluste ja hotellide ehitajad ei suhtu alati kõige säästlikumalt naabruses olevasse maailmapärandisse, soovib UNESCO, et turismiäri ja muinsuskaitset tuleks tasakaalustada.

Maailmapärandi konventsioon võeti küll vastu 1972. aastal, kuid esimesed rajatised pääsesid maailmapärandi nimekirja alles 1978. aastal. Esimeste hulgas olid näiteks L’Anse aux Meadowsi viikingiasula jäänused Kanadast, Galapagose saared Ecuadorist, orjakaubanduse keskus Gorée saar Senegalist, Mesa Verde pueblolinnak ja Yellowstone’i rahvuspark USA-st.

Egiptuse püramiidid pääsesid nimekirja 1979, Suur Hiina müür ja Ateena Akropolis alles 1987. aastal. Vatikani paleedekompleks kanti nimekirja 1984. aastal pärast seda, kui ümbritsev Rooma oli Itaalia palvel juba neli aastat varem nimekirja kantud. Omapärasel teel jõudis nimekirja Jeruusalemma vanalinn, sest kuigi kogu linn on juba 1967. aastast Iisraeli okupatsiooni all, läks ta maailmapärandi nimekirja de jure omaniku Jordaania ettepanekul 1981. aastal.

Kaasaja maailmaimed

Võrreldes antiikaja seitsme maailmaimega, on tänasel maailmapärandi nimistul üks kokkupuutepunkt – nimelt Egiptuse püramiidid, mis pidanud vastu juba ligi viis tuhat aastat. Kuigi Zeusi kuju Olümpias ja Rhodose koloss on tänaseks hävinenud, kuuluvad nimistusse Olümpia varemed ja Rhodose keskaegne hoonestus. Samas on iidsete maailmaimede õnnetu saatus hoiatuseks kaasaja muinsuskaitsjatele, kuus maailmaimet on tänaseks peaaegu jäljetult kadunud.

Olles sama vana kui Egiptuse püramiidid, on lõpuks väärika koha püramiidide kõrval leidnud ka Stonehenge’i päikesepühamu Inglismaal. Veelgi vanem maailmapärand asub Maltal – Ggantija megaliit-tempel umbes aastast 3600 e.m.a. Oma kohta maailmapärandi nimistus on kahtlematult väärt juba viis tuhat aastat ühtejärge asustatuna püsinud Damaskuse linn, mille algkujust pole küll suurt midagi säilinud. Nagu vanade roomlaste kiuste on maailmapärandi nimistus hävitatud ja uuesti välja kaevatud Kartaago.