Mari Kalkun on parim tõestus ammusele, ent viimasel ajal eriti aktuaalseks muutunud väitele, et niinimetatud suust-suhu turundus toimib kordi paremini kui kallis trükis posterid või üüratute summade eest ostetud televisioonieeter.
Juba nädal enne noorukese Võru-Kihnu tüdruku Tallinna debüüti pommitab hea sõber mind e-kirjadega. Sisendusjõuliste lausetega à la “Paremaks muusika enam ei lähe” ning “Sulle kui Josh Rouse’i fännile see lihtsalt PEAB meeldima!!!” üritab ta mind Kalkuni kontserdile meelitada.
Hea küll, Josh Rouse ei ole üks eesti tüdruk kindlasti. Kuid olgem ausad: ega mul kolma-
päeva õhtul midagi targemat ka teha pole. Ja seal ma siis istun – Vanalinna muusikamajas – koos tubli mitmekümne teise suust-suhu turunduse ohvriga.
Mari Kalkun siseneb kohmetult tagaukse kaudu saali ja ütleb tere. Endale kas või natukenegi aru andmata, kui andekas ta tegelikult on. Nagu läbimärjas vihmakeebis William Orbit Madonna koduukse taga. Istub maha, kandletaoline instrument näpus, ja hakkab laulma.
Muidugi, mul on alguses tükk tegu oma kõiketeadva ja küünilise “ma-olen-näinud-kõiki-alates-Ron-Sexsmithist-ja-lõpetades-kuradi-Bob-Dylani-endaga” kriitiku filtrite mahakeeramisega. Nood esimesed laused Mari huultelt ning iseenese vaimsusest joovastuv õhkkond tolles kampsunite ning prillidega meestest täidetud saalikeses põrkavad omas abitus naivismis vastu kalestunud “suurlinlase” kookonit.
Aga siis hakkab tolle verinoore tüdruku lauludes kõlama mingi universaalsem muster, meetrite kõrguselt üle ambitsioonitu ühiselamu-leelotamise lendav loogika. Mari Kalkuni lauldud ja kirjutatud laulud on tegelikult suurepärased. Just nimelt seda enam, mida vähem ta ise nende kordumatust geniaalsusest ise aru saab. Suured sõnad meeldivad mulle ainult siis, kui ma teen neid ise.
Ja kui preili Kalkun on jõudnud oma esikplaadi “Üü tulõk” parima loo “Uni tulõ” ainsat motiivi esimesed paar korda kitarril näppida, olen ma valmis neid tegema. Suuri sõnu. Mitte et keegi neid tol hetkel kuulata viitsiks.
Järgmisel päeval neid äratuntava poptajuga loodud laule plaadilt üle kuulates tundub eelmise õhtu kontserdimälestus isegi olulisem, sest ilmselt on Kalkuni tüüpi lauljataride – mitte et neid peale tema Eestis praegu oleks – õnn ja häda selles, et nende hääle kordumatus on täpselt sama kordumatu kui see hetk, mil seda esimest korda kuuldakse.
Olgu peale: puht tehniliselt pole tema salvestused kehvemad kui elav laulmine. Aga ju siis on Mari Kalkuni tehnilise kihi all veel midagi. Ma vihkan sõna “ehe”, kuid ilmselt seda ma mõtlen.
