Eks see ikka lugemisoskus on, mis inimesi kirjanike juurde juhatab. Ja ega ma päris esimest impulssi ei mäletagi, aga ilmselt see Vargamäe kuningriigiga seoses oli. Lihtsalt ühel hetkel tekkis arusaamine, et üks või teine oluline vaatenurk jäi jälle uuest lavastusest välja. Siis tuligi uus teha. Ja uus... Jne. Tegelikult on „Kõrboja perenaine” juba seitsmes.