Urmas Viik avas näituse inimesest peenrataimena

Ku-galeriis avati tarbimiskriitiline kunstinäitus Oscar Wilde on ikka aktuaalne: “Tänapäeval teavad inimesed kõige hinda ja mitte millegi väärtust.”

Eile avas endine graafik Urmas Viik isiknäituse, mille pealkirjas on midagi ülearu – “Rokokokoo”. Üks “ko” on liiast ja asja eest.

Kui kunstiajaloolist rokokood aasiti juba eluajal kui mõõdutut ilutsemist, volüümi ja dekoori mõttetut kuhjamist, siis Urmas Viigi arvates annab tänase tarbimisühiskonna ekstaatiline ahnus ajaloole silmad ette.

Näituse idee idanes ostukäikudest supermarketisse. Mõõtmatud kogused toidumägesid ja peldikupaberirulle sugereerisid Viigile nägemust prassivast laiast joonest, mis lubab endale rohkem, kui soolikaist läbi läheb.

Inimene on langenud peenrataime tasemele

Kui Itaalia manerist Giuseppe Archimboldo klappis 16. sajandi lõpul inimeste paraadportreid kokku puu- ja juurviljakuhjadest, siis Viik astub sammu edasi ja kinnitab, et inimene ise on toitumisahelas praeguseks langenud peenrataime tasemele. Kogu liik toitub püsikliendina ühest suurest kompostihunnikust, viljub ühesugusteks melonipeadeks, kardab samasuguseid kõhuusse, põeb karjakesi perioodiliselt samu nakkusi ning lõpuks kooleb paiksusest tingitud tüsistustesse.

“Tänapäeval teavad inimesed kõige hinda ja mitte millegi väärtust.” Selle aforismiga Oscar Wilde’ilt võib Viigi näitusekomplekti sisse juhatada. Muidugi ei leia me galeriist ladusaid lausekesi või ümberjutustusi. Viik esitab hulga morbiidseid ja sürreaalseid metafoore, mille lahtiharutamine jääb vaatajale. Pressiteatesse poetab ta küll õõvastava kaemuspildikese: “Igavesena tundunud paaniflööt vaikib, kärbes ei sumise, parukas kukub peast, mobiil ei kõnele minuga, banaani vari on hirmutav…”

Ja nii ongi. Suurtel digitaalsetel pildimanipulatsioonidel on vilja- ja loomaliha keerdunud orgastilistesse ühteisse. Lahtilõigatud sibula seest irvitab peekon, päevalille südamikus peesitab seljafilee, selle ümber kaarduvad õielehtedena lambakoodid. Poolik virsik haigutab kui pärani vagiina, maisitõlvik elavneb mingiks lülijalgseks ritsikaks. Roosidemeri osutub krussis peldikupaberiribadeks ja kullesteparv hoopis sabadega peenisteks.

Kärjesuudel askeldav mesilassülem seguneb surnud kärbestega. Elu õitseb surma peenral, botaanilised mutandid neelavad endasse lihatükke vaataja kehast. Ülev idealistlik iluideaal pudeneb apla seedimiskultuuri jäätmeteks. Viik lahkub iiveldustundega toidukirikust.

Kaup vahib ostjale vastu

Paar suuremat seinainstallatsiooni koosnevad juustest, karvadest ja lambavillast, mis siin-seal turritavad hatuste tortidena vaataja poole. Ka nende üldmulje on võigas – jäägid millestki, mis kunagi seisis elavana koos, kuid nüüd ootab vist seebikskeetmist. Mingit nooblimat esteetikat kuskilt ei paista, küll aga hulgakesi vihjeid inimkere kurvale kesikusaatusele supermarketi söögisulus.

Ühe ootamatu põraka paneb Viik kolme pisikese installatsiooniga, mis vastavad vaataja pilgule enda omaga. Nii vaataja kui tarbija on alati arvanud, et nad on kuningad nagu klient ikka. Et nemad tulevad, vaatavad ja otsustavad. Paraku avastavad nad sel näitusel, et (kunsti)kaup vahib neile vastu. Sellel, mis pidi alandlikult ootama letil ja postamendil, on korraga peas suured selged silmad, mis kaaluvad teispool ekraani lihast ja luust kliendi himurat tarbimisiha. Lapsed, elu õied, on supermarketi sigalakultuuri oma vaekaussidel hindamas. Ajalool on silmad peas.