Urve Tiidus: visioonid ja raha käivad koos
Mis oli kõige pakilisem ülesanne, mille Rein Lang teile pärandas?
Kultuurivaldkonnas toimuvad ikkagi protsessid, siin ei ole päranditompu, mis pannakse lauale, et „Urve, tee sellega, mida tahad”. Protsessid olid pooleli ja lähevad edasi. Nagu mäletate, siis oli enne minu ametisse tulekut üleval SA Kultuurileht teema. Need asjad on nüüd kenasti lahenenud ja kõik toimib.
Tuleb öelda, et eelmise ministri ajal tehti ministeeriumile tipp-topp eelarve. Raha tuli juurde. Eelarve koostamine on omamoodi võitlus ja igaüks peab seisma oma valdkonna eest. Kui rääkida otsesest päranditombust, siis kasvanud eelarve on üsna rõõmustav kõigile, kes kultuurivaldkonnas tegutsevad.
Kas Kultuurilehe väljaannetes said kõik muudatused lõpule viidud? Olen aru saanud, et ajakirja Muusika saatus pole veel selgunud.
SA Kultuurileht väljaannetega tegeleb nõukogu ja sihtasutuse juht ja ma praegu küll ei tea, et Muusikaga oleks probleeme. Selle peatoimetaja kirjutab nõukogu juhatusele oma visiooni. Loomulikult on SA Kultuurileht väljaannete ajakirjanikud ise öelnud, et on ka teisi väljaandeid, mis kajastavad muusikat. Loodan, et SA juhid ja ajakirja juht leiavad parima lahenduse. Aga kui ajakiri on loetav ja tegijatel silmad säravad… Peaasi, kui on lugejaid ja häid kirjutajaid ja kui meenutada, et SA honorarifond kasvas nüüd 40%, on ka motivatsioon pisut suurem.
Kas te uut Sirpi olete lugenud? Jäite sisuga rahule?
Olen küll lugenud. Üldise hinnangu peavad andma lugejad. Seda saab vaadata ka statistiliselt: kas tellijate arv on suurenenud, kas raamatukogudest laenutatakse rohkem. Aga numbreid pole ka väga palju ilmunud ja ajalehes on tähtis, et kui muudatused toimuvad, siis need läheksid edasi paremuse poole. Ma usun, et võimekust jätkub Sirbis rohkemaks. Peatoimetaja kõige tähtsam ülesanne on kaasata häid autoreid, et lugejatel oleks reedel põnev leht lahti lüüa ja vaadata, mis seal seekord öeldakse.
Avalikkusel tekkis Sirbi-skandaali ajal põhjendatud hirm, et erakondlik poliitika üritab tungida riiklikesse kultuuriväljaannetesse. Kas võite öelda, et seda enam ei juhtu?
Kultuurilehel on laiapõhjaline nõukogu, kuhu kuuluvad loomeliitude konsensuslikult valitud esindajad, kes saavad loovate inimeste mõtteid otse ajalehtedeni viia. Mina – kui te peate silmas, et minister on poliitiline amet –, täiesti kindlasti ei sekku mingil moel selle ajalehe juhtimisse. Üldse ei tasuks selle pärast muretseda. Loomulikult loen ma huviga lehte ennast. SA Kultuurileht väljaanded on professionaalsed ja nende autorid on oma valdkonnas autoriteedid ja ma ei usu, et neid oleks võimalik poliitiliselt mõjutada. Mis ei tähenda, et neil poleks oma maailmavaadet, mis ei heiastuks nende artiklites. Aga see on täiesti tavaline asi.
Olete reformierakondlane ja teie partei kreedo on majanduskasv ja ettevõtlus. Kas teil oli raske ümber orienteeruda mõtteviisile, et teie ministeeriumi haldusalas ei toimu peaaegu midagi ilma riigi rahastuseta?
Eestis on palju riigieelarvelisi kultuuriinstitutsioone, teatreid, muuseume, raamatukogusid. Kas me kujutame ette, et rahvaraamatukogud tekitaksid kuidagi ise tohutut tulu? Ilma ettevõtluseta ei sünni ju piisavalt tulu ka kultuuriettevõtmiste toetamiseks.
Muuseumidelt ju nõutakse päris arvestatavat omatulu teenimist?
Mitte et nõutakse. Omatulu on hästi korraldatud majandustegevusega kaasnev nähtus. See ei koosne üksnes piletimüügi tulust. Aga olgu ma reformierakondlane või mis – mul on ikkagi meeles Eesti põhiseaduse preambul, kus on väga selgelt sõnastatud eesti keele, eesti kultuuri edendamise, hoidmise ja talletamise missioon. On terve hulk väärtusi, mida peab maksumaksja raha eest toetama.
Öeldakse, et umbes 20 miljoni suuruse elanike arvuga riigis võib olla olukord, kus on võimalik ka kultuuri valdkonnas suures proportsioonis isetasuvust rakendada. Kuna meid on 1,3 miljonit, siis oli, on ja jääb kultuuri toetamine päevakorda. Kasvõi selleks, et inimesed ei peaks ostma 200-euroseid teatripileteid nagu väidetavalt mõnes suurlinnas. Kultuur, mis Eestis luuakse, peab olema kättesaadav mõistliku hinna eest ja sellepärast toetatakse seda kõigi maksumaksjate toel. Kui loominguline tegevus ennast ära tasub, siis see on ju kroon kõigele. Tulles tagasi muuseumide juurde, siis meil on ka näiteid, kus muuseum teenib omatulu kuni 70% , 50%. Eks nad ole ka populaarsemad või paremas asukohas vms.
Viimastel aastatel on kultuuriministeeriumi pressiteadetesse ilmunud maagiline sõna „loomemajandus”. Mida arvate, kas kultuurialane ettevõtlus päästab lääneriikide majanduse ja töökohad olukorras, kus tootev tööstus on kolinud Aasiasse?
Jah, Euroopa Liidus ollakse seda meelt, et loomemajandus on üks kiiremini kasvav ja lootustandev majandusharu. Inimesed, kellel on loomevõimet, annet ja oskuski teha ja müüa midagi, mida on teistel valdkondadel vaja, ongi loomemajanduse osalised. Loomemajandust on nii arhitektuuris, audiovisuaalvaldkonnas, disainis, etenduskunstides kui ka meelelahutustarkvara arendajate töös, muidugi muusikas ja reklaamis. Isegi toidukultuuri peetakse osaks loomemajandusest. Muusikud ja kirjastajad on ju ammust ajast selles vallas tegijad. Tõusev on disaini osakaal.
Kas Eesti ootab kultuuriekspordist reaalset tulu või on seal küsimus rohkem soft power’is ja Eesti nime tutvustamises?
Kultuuriekspordis on tulu keerulisem hinnata kui masinate ekspordis, kuigi näiteks Volvo laevamootorid on Rootsile ka väga head nime teinud. Esmaspäeva varahommikul rõõmustasime kõik Tõnu Kaljuste üle, kes oma kooridega võitis Pärdi loomingu esitamise eest Grammy. Võime muidugi küsida, kas see eksport on efektiivne. Mina arvan, et kultuuris on tulu sageli rahanumbritest kõrgemal. Kui plaate ostetakse, saab seda tulu mõõta ka rahas. Kultuuridiplomaatia tulemuseks on ühel hetkel eksporditulu. Kui kasutada Hiina näidet, siis mulle meenub, et oleme Eestis üsna kannatamatud inimesed, kui jutt käib investeeringutulu tagasi teenimisest. Hiinas öeldakse, et ärisuhted sünnivad väga aeglaselt, neid luuakse samm-sammult, usaldust rajatakse pikalt ja kiireid tulemusi isegi ei oodata. Võib-olla on see aasialik kannatlikkus või soov partnereid paremini tundma õppida. Kas ei peaks kultuurieksporti sarnaselt suhtuma? Kannatlikult ja rahulikult oma parimaid teoseid ja loomingut ja esitajaid teistele tutvustades.
Kultuuriministeeriumi eelarve suureneb sel aastal 23%, kuid see raha läheb peaasjalikult ERM-i ehitaja kontole. Kultuuritöötajate palgad tõusevad keskmiselt 5,5%, ent jäävad ikka alla Eesti keskmise.
Palgad tõusevad samm-sammult. Praegu tehti otsus, et kõrgharidust nõudval töökohal on miinimumpalk 700 eurot. Kindlasti ei jääda nüüd loorberitele puhkama ja kui riigi majanduslik võimekus ja maksutulu stabiilselt suureneb, on võimalik summat suurendada. Oleme siin TALO-ga ühel nõul, et iga aasta peaks ikka midagi paremuse poole liikuma. Ja ERM-i ehitatakse kultuurkapitali investeeringurahadest, mis ongi seks puhuks ette nähtud.
Kas te oma valdkonnas ajude äravoolu ei karda?
Ma absoluutselt ei jaga arvamust, et kõik paremad lähevad ära. Maailm on avatud ja globaalne tööturg on ahvatlev ning inimestele, kel on tahtmist ja võimalust ennast proovile panna, ei saa keegi kätt ette panna. Inimene elab üks kord. Jutt sellest, et hoiame kõik sabapidi kodus, seome nad kohustustega Eesti külge – see ei vii edasi. Peame tunnistama reaalsust, kus me elame. Loomulikult kerkib tööjõu hind ka Eestis. Sellega tuleb arvestada ka kultuurivaldkonnas.
Mida Eesti kultuuripoliitika otsustajate ringis rohkem arutatakse: kas seda, kuhu raha suunata või millist kultuuri me üldse tahame?
Ma arvan, et mõlemat. See on tasakaalus, sest visioone ja raha ei saa lahutada. Raha teema on päevakorras, sest raha on nagu energia: kui sulle seda kütet ei jagu, on keeruline. Tehakse visioone: pikalt oli arutelusid dokumendi „Eesti kultuuripoliitika 2020” väljatöötamisel. Keegi ei keela visioone luua ja kõige paremad visioonid tulevad loojatelt endilt.
Millist kultuuri teie tahaksite?
Eesti kultuuripilt pole praegu sugugi halb: loovaid inimesi on meil üllatavalt palju. Neid, kel on jumalikku sädet ja tahtmist luua. Meie inimeste arv pole suur, kuid oleme loomingulise rahvana väga head. Isiklik soov oleks, et lapsed väärtusliku kultuuri juurde juhatataks. Siin on perekonnal ja õpetajatel suur roll.
Paotage ust oma isiklikku kultuuriruumi. Mis teos teid viimati liigutas?
Kõige värskem mulje tuli filmist „Mandariinid”. Lembit Ulfsak mängib seal eesti meest, kes aitab ühel ja teisel pool rindejoont seisvaid inimesi sõltumata nende tõekspidamistest ja püüab luua vaherahu üksikisiku tasandil. See on ülimalt inimlik tegelaskuju. Stsenaariumi mõte, et keegi peab olema alati see, kes vaenutsejaid rahustab, tuletab meelde ülimat printsiipi, miks me siin maailmas oleme: et me üksteist ära ei hävitaks.
Teie haldusalasse kuulub ka rahvusvähemuste lõimimine. Kas peale eesti keele õpetamise on ka mõni värske idee?
Kultuurikümblusest võiks küll rääkida, sest kõige paremini toetavad lõimumist praktilised kontaktid ja kogemused. Kümbluse raames on kavas varustada kultuuriasutusi tõlkeaparatuuri ja audiogiididega. Need võimaldavad pakkuda programme mitmes keeles. Sinna juurde saab lisada uusi teadmisi kultuuri kohta näiteks enne etenduse külastamist tutvustada „kümblejatele” etenduse autorit või lavastajat, nende rolli Eesti kultuuriloos ja pakkuda taustainfot etenduse kohta laiemalt.
Tegu on uuema algatusega, kuigi mõned praktilised näited juba on. Ajaloomuuseum hiljaaegu just tutvustas uusi tehnilisi võimalusi. Raha plaanitakse taotleda Euroopa Sotsiaalfondist. Olen tähele pannud, et muuseumiöö algatus on väga populaarne ettevõtmine peredele, rahvusest ja keelest sõltumata. Kui keelebarjäär on väiksem, siis on ju lõimumine lihtsam. Kuid peamine on ka siin see „Mandariinide” näide: inimestesse tuleb hästi suhtuda.
Naiste rollist poliitikas ja ühiskonnas
„Naisi ikka poliitikas on. Tõsi, vähem kui mehi. Eks elus on kokkusattumused ja arengud, mis viivad poliitikani, aga mulle tundub, et naised väga ei kipugi poliitikasse. See on ikkagi valdkond, kus on mehine traditsioon ja kus peab olema paksem nahk,” usub Tiidus.
Ühtlasi ütleb ta, et kui naine ikka väga tahab poliitikasse tulla, siis kätt ette ei panda. „Vastupidi – Eesti ühiskond on praegu muutunud, me ei saa Põhjamaade eeskujust üle ega ümber. Esimene samm, mis annab naisele poliitilise kogemuse, on kooli hoolekogu või omavalitsuse volikogu. Naistel nagu meestelgi on ju tahte kapital. Kui seda kasutada, küllap siis on võimalik teha ka poliitilist karjääri. Meestel on muidugi kogemusi rohkem.”
„Olen natuke konservatiivne küll, aga naiste roll on olla traditsiooniliselt pere hoidja ja alustala. Kipume seda unustama, aga perekonna osa ühiskonnas on tohutu tähtis, see on ühiskonna võti,” sõnab Tiidus.
