USA presidendivalimiste taustal on õige tunnustada isepäist poeeti

Walesi poeedi Dylan Thomase järgi endale artistinime võtnud Bob Dylan on esimene laulukirjutaja, kes on Nobeli kirjandusauhinna pälvinud.

Juba praegu diskuteeritakse sotsiaalmeedias aktiivselt, kas on õigustatud otsus anda kirjandusauhind pigem muusiku ja laulukirjutajana tuntud loojale. Ma väidan, et Bob Dylani puhul on see tõesti põhjendatud. Ei ole palju laulukirjutajaid, kelle looming on nii selgelt ja tugevalt just teksti ja lugude jutustamise põhine, õigemini, Dylan ongi pigem tekstilooja, kes lihtsalt väljendab end muusikaliselt. Kes on näinud filmi „I’m Not There”, mõistavad ehk paremini, mil moel tema tekstid ja mõttemaailm on loonud lugusid, karaktereid, stsenaariume ja olustikke.

Meie tänapäeva kultuuriloos ei ole ka palju isikuid, kel on oma tekstilise eneseväljenduse kaudu nii tohutu mõju olnud. Ta on olnud ühe põlvkonna hääl, ta on oma publiku jaoks olnud mõttemajakas, kes on aidanud sõnastada ning väljendada sügavaid ja olemuslikke teemasid. Muusikaline eneseväljendus on tema jaoks olnud teksti edastamise meedium.