Linnauurija Daniel B. Hess leiab, et Eesti magalad pole nii kehvas seisus kui USA või Lääne-Euroopa paneellinnakud, kuid Eestis ei taaselustata nõukogudeaegset elamufondi vajalikus mahus. Kui midagi ette ei võeta, ähvardab linnakuid tulevikus getostumine. Foto: Ilmar Saabas

Rääkige veidi oma uurimuse eesmärkidest ja metodoloogiast. Milliseid probleeme te Tallinnas uurite ja milliseid lahendusi loodate neile leida?

Teame, et endises Nõukogude Liidus tehti otsuseid masselamuehituse, eriti hoonete tüüpide ja suuruste kohta tsentraalselt. Ühtlasi oli ka kohalikel arhitektidel ja planeerijatel võimalus kaasa rääkida nii mõneski olulises aspektis: mikrorajooni asukoht linnas, asukoha kujundamine ja füüsiline planeerimine ning hoonete paigutusprotsessid linnakus. Minu uurimuse eesmärk on paremini mõista Eesti arhitektide panust, et saaksime hinnata nende elurajoonide mõju ajalooliselt ning praegu ja ka tulevikus. Paljudes lääneriikides, sh USA-s on need piirkonnad järk-järgult kaotanud oma väärtust elukeskkonnana, mis on kaasa toonud palju sotsiaalseid ja etnilisi probleeme. Nii Ida-Euroopas kui ka Eestis on nõukogudeaegsed elurajoonid palju paremas seisukorras, kuigi paljud uurijad hoiatavad võimaliku getostumise eest. Mu uurimus püüab mõista, kuidas säilitada sotsiaalne mitmekesisus ja muuta elurajoonide füüsilist planeerimist paremaks.

Avalehele
103 Kommentaari