Oliver Stone’i ekraniseering „Õnnerõõmu klubist” (1993) heidab pilgu San Francisco hiina kogukonna naiste suhetele. kaader filmist

Maailmas on mitmesugust armastust. Armastuslugude sekka ei pruugi kuuluda ainult romantilised lood – Amy Tani "Õnnerõõmu klubi” keskmes on hoopis emade ja tütarde vaheline armastus. Põlvkondade vahelised suhted, uus ja vana kodumaa, uued ja vanad elud, mälestuste edasiandmine ja kadumine – nende sõnadega võiks iseloomustada seda südantliigutavat raamatut.

Amy Tan on sündinud 1952. aastal Ameerikas paar aastat pärast vanemate Hiinast emigreerumist. Amy ema jättis seljataha salajase mineviku, sealhulgas kolm Hiinasse jäänud tütart ja noorelt enesetapu teinud ema mälestuse, ja ta vanemad kuulusid tõepoolest väiksesse rühma, mida nimetati Õnnerõõmu Klubiks. Seega võib Amy Tani esimeses raamatus ja tema elus üht-teist ühist leida. Amy hakkas kirjutama alles 33-aastaselt, avaldas aasta hiljem esimese novelli ning 1989. aastal oma esimese ja seni tuntuima raamatu „Õnnerõõmu klubi”.

Nelja naise klubi

„Õnnerõõmu klubi" võib nimetada ka jutukoguks. Iga peatükk on omaette lugu, mis moodustab võluva ja hingemineva terviku. Raamatu peategelased on neli Hiina päritolu naist, kes asutasid Õnnerõõmu Klubi, et üheskoos mahjongi mängida, süüa ja rääkida, ning nende tütred, kes on sündinud ja kasvanud juba Ameerika pinnal. Erinevad kultuurid ja maailmad põrkuvad ning seetõttu ei mõista emad sageli tütreid ja tütred emasid, kuigi igati püüavad.

Sugupõlvede vahelise teineteisemõistmisega puutuvad kokku kõik inimesed.
Nagu raamatu alguses seisab, on emad tulnud läbi raskuste uuele maale, et kasvatada seal üles tütred, kes räägivad ainult inglise keelt ja neelavad Coca Colat rohkem kui pisaraid, aga on unustanud, miks nad tulid ja mis jäi seljataha. Nii juhtubki, et tütred ei saa emade lugudest enam täielikult aru. Juba võõras keel seab nende vahele tõkked. Ometi ei ole see sugugi traagiline lugu lahkhelidest. Siin on läbisegi kurbust ja rõõmu, möödarääkimisi ja teineteisemõistmist, kuid ennekõike ja alati lootust. „Õnnerõõmu klubi” jutustab sügavalt inimlikud lood, mis võiksid igale lugejale hinge minna ja heita valgust ka tänapäeva maailma. Isegi kui me ei ole siin immigrandid, on minevik, millest on pärit meie emad ja vanaemad, samamoodi teine maailm. Ja sugupõlvede vahelise teineteisemõistmisega puutuvad kokku kõik inimesed.

Hiina kultuuri kandja

Raamat on võluv ka pilguheidetena Hiina kultuurile. Avalduvad pisiasjad ja hoiakud, mis täidavad selle nii imetabaste kui ka kohutavate hetkedega. Sõda, pealesunnitud abielud, liignaise roll, laste mahajätmine ja peaaegu muinasjutuna mõjuvad stseenid nagu ema, kes kannab Ameerikasse kaasa luige... See ühelt poolt ebamaisena ja teisalt hirmuäratavana mõjuv maailm on hea vastandus Ameerikale, mida tunneme filmidest ja telesarjadest. See on vastandus Ameerika unelmale, mis ei tundu nende naiste endiste eludega täielikult haakuvat ega tule muredeta ka nende tütardele. Isegi kui pisaraid tuleb neelata vähem, ei ole kellegi elu segadusest ja rasketest otsustest vaba.
kaader filmist

„Õnnerõõmu klubi” järgi on valminud samanimeline film, mis linastus 1993. aastal. Raamatu järgi on tehtud ka näidend ja ühe Amy Tani romaani järgi suisa ooper. Nii filmi kui ka ooperi kirjutamises osales ka Tani. Peale „Õnnerõõmu klubi” on tema sulest ilmunud kümmekond raamatut, neist kaks lastele. Tema töid on tõlgitud üle 35 keelde. 2013. aastal ilmus eesti keeles veel üks Amy Tani romaan: „Köögijumala naine”. Autor toob oma kodulehel esile kirjutamist mõjutanud tegureid, mille hulgas on oma ema lõputu kurtmise kuulmine ja selle südamega kuulamine ning mõistmine, et emal oli põhjust kurta. Üle kõige aga siiski tohutul hulgal õnne. Nüüd on meil õnn „Õnnerõõmu klubi” jälle eesti keeles lugeda.