Uuenduslik näituselahendus ei suuda võistelda ventilatsiooniga

Nähtava ja kuuldava kujunduse lõimumine on soome-ugri näitusel alles algusjärgus.

Ülesanne arvustada ERM-i soome-ugri püsinäitust, jälgides üksnes helikujundust, on omajagu keeruline. Kuidas lahutada helisid uurali rahvaste kultuure, arvukaid sümboleid ja nende alltähendusi eksponeerivast visuaalsest kogemusest? Heli on etnofuturismi laadis esitletud näituse visuaalse poolega läbi põimunud ja seda tervikust lahti murda näib olevat peaaegu lootusetu. Näitusesaalidest kinnisilmi läbi jalutades tekib hoopis teine mulje kui nägemismeelt täiel määral kasutades.

Kui püüan igapäevaelus toetava meelena funktsioneerivat kuulmist siiski intensiivsemalt kasutada, valdab mind näituse esimesse ruumi sisenedes rahu. Kaugelt selja tagant kostab küll inimeste hääli, aga näituse „väravasaal” annab tuntavalt edasi põlismetsa õhustikku ja meeleolu. Uudishimu on suur, ma ei suuda vastu panna ja otsin laest üles loodushelisid mängivad kõlarid. Linnulaul ja üldine metsafoon näib olevat ilusti paigas, kõik on piisavalt minimalistlik ja helipildis ei näi olevat midagi üleliigset.