Mõistmaks poliitilise ja müütilise mõtte kummalist segu, mis levis 20. sajandi alguse kaasaegsetes teooriates, kirjeldab autor kõige olulisemaid ja huvitavamaid vastasseise, mis on ratsionaalsete ja müütiliste riigiteooriate vahel alates Kreeka filosoofiast aset leidnud. Tõlkija Joonas Hellerma selgitab järelsõnas, et raamatus Riigi müüt jääb Cassirer müüdi osas vastuolulisele positsioonile, rõhutades artistlike, eetiliste ja intellektuaalsete jõudude koosluse tähtsust kultuuris, mis peavad takistama müüdi domineerimist. Ainult nii on võimalik ohjata müüdilise mõtlemise lihtsustavaid ja kurjakuulutavaid ahvatlusi. Samas ei tohi järeldada, et Cassirer tahab müüti kultuurist välja arvata, kuna tema arvates on kultuuri tasakaalustatus üldjoontes seotud kultuurivormide paljususe ja nende suhtelise iseseisvusega. Kui me tõstame mõne vormi teiste arvelt liigselt esile, siis toob see endaga kaasa kultuuri vaesumise. Riigi müüt ongi ennekõike mõeldud totalitaarsete režiimide kriitikana. Ta näitab, millised on müüdiloome tehnikad kaasaegses tsivilisatsioonis, ennetades niimoodi ka praeguse, nn tõejärgse ajastu teabeloome kulissidetaguseid.

Lauri Mälksoo (tlk Alar Helstein) käsitleb inimõiguste kontseptsiooni muutumist NSV Liidus seisakuajast perestroikani ja NSV Liidu lagunemiseni. Lähtekohaks on Moskva suhtumine 1966. a ÜROs vastu võetud inimõiguspaktidesse, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti. Nii läänemaailm kui NSV Liit kinnitasid, et inimõigused on väga olulised, ent said sellest erinevalt aru. NSV Liidus saadi 1970. aastatel aru inimõiguste kasvavast ideoloogilisest tähtsusest ja üritati sellega seoses välja töötada sotsialistlikku inimõiguste kontseptsiooni. Näiteks eitati inimõiguste loomuõiguslikku alget ja leiti, et õiguste kõrval on inimesel ka kohustused. Perestroika ajal hakkas Nõukogude senine arusaam inimõigustest kokku varisema ja näiteks seda, et 1948. a oli Moskva jäänud inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisel ÜROs erapooletuks, hakati tagantjärele nägema veana. Artikli üks peamisi järeldusi on, et NSV Liidu lagunemist võib mõtestada ka inimõiguste kontseptsiooni muutumise võtmes. Uus kord, mis tekkis Venemaal, võttis formaalselt aluseks läänelik-liberaalse inimõigusmõtte — nii lähtutakse Venemaa 1993. a põhiseaduses inimõiguste loomuõiguslikust algest; õigused pole ainult riigi poolt antud. Kuigi Venemaa ratifitseeris 1998. a Euroopa inimõiguste konventsiooni, on tänapäevaks, sarnaselt Nõukogude ajaga, Venemaal ja NSV Liidu järgses ruumis pead tõstnud arusaam, et inimõigustega ei tohiks liiale minna, et neid tuleks tõlgendada traditsiooniliste väärtuste võtmes ja riigi (või ühiskonna) ning inimese õiguste tasakaalu otsinguil ei pea alati võitma inimene.

Ajalehed 1930ndatel
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1931. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 13. aastapäeva. Nagu eelnevatelgi aastapäevadel meenutatakse uhkusega ajaloolisi piirsituatsioone, mida rahvas pidi ületama, et iseseisev riik lõplikult kätte võidelda, kuid peaaegu igas sõnavõtus tõuseb esile Eesti olukord keset ülemaailmset majanduskriisi. Eestisse jõudis kriis 1930. aastal, kui hakkasid langema Eesti ekspordist olulist osa moodustavate karjasaaduste hinnad ja pangandussektoris algasid pankrotid. Aga vaatamata ametnikele suunatud kriitikale manitsetakse rahvast loobuma suhtumast oma riiki kui pelgalt moodustisse, kellelt ainult hüvesid nõuda, samas seda võimu kirudes ja sõimates. Artiklist artiklisse levib märksõna „riigitüdimus“, mis väljendab kujukalt üha süvenevat mentaliteeti ja millele reageeritakse meeldetuletusega, et demokraatia on eelkõige rahvast olenev riigivõim. Et panna inimesi mõistma, miks tuleb kõigil omariiklusse panustada, meenutatakse ajaloolisest mälust kustuma kippuvaid tõsiasju, näiteks sedagi, et sügaval tsaariajal (Vene Keisririik) olid kohtud, politsei jt ametiasutused „siiasaadetud tsaariustavate venelaste käes, kelle ees kõige pealt pidid tundma hirmu“.

Eelkõige seeneteadlasena tuntuks saanud, aga samuti botaaniku ja dendroloogina pädev Heinrich August Dietrich (1820–1897) annab Eestimaa loodusele poeetilise üldiseloomustuse, matkates peamiselt Harju- ja Läänemaal (tlk Hanna Miller). Ta alustab taimeriigist, mida peab looduses kogetavate meeleliste naudingute ja tunnete esmaseks allikaks igal pool maakeral. Talle jääb silma okaspuumetsade rohkus, samal ajal kui lehtpuud moodustavat harva ulatuslikumaid metsakooslusi, kuigi parasvöötme metsavööndi segametsade allvööndi põhjaossa kuuluvas Eestis on pinnase koostisest ja niiskusrežiimist sõltuvalt levinud palju erinevaid metsatüüpe. Dietrichi läbiuuritud areaalis pälvivad madalamatest taimede kasvualadest tähelepanu eelkõige kanarbikunõmmed, mis ei kõlbavat isegi mitte toitvaks rohumaaks. Ta näeb, et Eesti pinnamoele avaldab suurt ja otsustavat mõju just raba- ja soopinnas, mistõttu polevat siinne piirkond soodne põllumajandusele. Praegusel ajal hõlmavad sootasandikud üle 1/5 Eestimaast ja mis puudutab põllumajandust, siis 19. sajandi lõpus alanud hoogsa maaparandustegevusega said põlluharijad järk-järgult juurde viljakandvat maad ja 1930ndatel aastatel võib Eesti Vabariigist rääkida kui arvestatavast piimasaaduste eksportijast. Terava tajuga loodusuurijale ei jää märkamata ka värvitoonid ja valgus, mis üle kogu põhjamaise maastiku valatuna peegelduvad vastu inimese tunde- ja hingeelus.

Uwe Ellerbrock (tlk Jaan Lahe) tutvustab Partia riigi (247 eKr – 224 pKr) eri usundeid. Partlased järgisid oma valitsusalal, mis hõlmas paljusid piirkondi ja erinevate kultuuride inimesi, usulist sallivust. On kindel, et eri usundid mõjutasid üksteist vastastikku. Võib eristada kolme olulist rahvastikurühma, kes elasid Partia riigis — iraani, kreeka ja semiidi rahvaid, kusjuures võib lähtuda sellest, et igaüks neist rühmadest järgis eeskätt oma religiooni. Aga sellal kui läänes tekkis partlaste praktiseeritud usundil konkurents babüloonia jumalatega, judaismiga ning hiljem kristlusega, nägi idas pilt välja teisiti. Siin valitsev zoroastrism oli alates Aleksander Suure vallutustest (sissetung Väike-Aasiasse 334. a eKr) sattunud kontakti kreeka usundiga; toimus vastastikune mõjutamine. Järgmine mõju partia usundile võis olla lähtunud budismist, mis oli Kušaani riigis levinud hiljemalt 2. sajandi keskpaigast pKr. Partlaste usku otsides tuleb uurida ka religioonide muutusi Partia vasallriikides või riikides, mis olid Partia mõju all. Seejuures on palju abi uurimustest, mis käsitlevad jumalateusku Kommagenes (maakond Süüria kirdeosas), kus on alates 65/64 eKr tõestatav kreeka ja zoroastristlike jumalate samastamine. Ühed olulisemad esmaallikad teadmiste saamiseks Partia riigi kohta on mündid. Nende analüüsist järeldub, et on olemas neli sisuliselt üksteisest eristuvat perioodi, mille jooksul saavad nähtavaks muutused müntidel leiduvate jumaluste kujutamises või neil leiduvates religioossetes mõistetes. Autor väidab, et Tyche, kes on üks tähtsamaid müntidel kujutatud jumalannasid, pärineb „hellenistlikust Tychest“, aga muutus siis „partia Tycheks“,ilmudes Phraates III müntidele alates 70 eKr. Ta oli kogu riigi ainus jumalanna, keda kujutati järjepidevalt riigi viimase kahesaja aasta jooksul.

Kuritegelikud organisatsioonid
Risto Pullat käsitleb Vene kriminaalse subkultuuri, GULAGist väljakasvanud nn varaste maailma väärtusi järgivaid hierarhilisi kuritegelikke organisatsioone Eestis, mida juhtisid kuritegelikku autoriteeti omavad ning aastaid Eesti organiseeritud kuritegevuse tõmbekeskuseks olnud nn ühiskassaga seotud Assar Paulus, Haron Dikajev ja Andrey Kuzyakin. Artikkel toetub erialakirjandusele, kohtulahenditele, õigusaktidele, ekspertintervjuule ja asjakohastele kohtuvaidluste meediakajastustele. Eesti organiseeritud kuritegevuse algusaastad jäävad möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate lõppu. Peatutakse eeltoodud kuritegelike organisatsioonide modus operandi’l, ülesehitusel ja alluvussuhetel. Autor on seisukohal, et artiklis käsitletud kuritegelikud ühendused ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlikud, kuna Eesti õiguskaitseasutuste efektiivne vastutegevus sedavõrd väiksel kriminaalsel turul seda ei võimalda. Läänemere regiooni unikaalse kriminaalse nähtuse, nn ühiskassa tulevik on ebaselge.

Arvustuste rubriigis kirjutab Tõnis Arro Jüri Alliku raamatust Väldi igavaid inimesi ja olukordi.

Luuletustega esinevad Frederi Mistral (tlk Merike Riives) ja Toomas Kiho.

Illustratsioonid on joonistanud Kaia Otstak.

Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961, kuhu ta on kirja pannud oma töö ja eluga seotud sündmusi ning muljeid inimestest. Tekst annab edasi ka Nõukogude Liidu kommunistlikust režiimist tingitud isiklikke ja sotsiaalseid pingeid, mille avalikustamine omas ajas oleks kaasa toonud repressioone.