Uues Akadeemias: suveräänsusdeklaratsioon, isikuandmete kaitse seadus, Eesti sünnipäev aastal 1938
Akadeemia 9. nr tutvustus
16. novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV vana, 1985. aastal valitud ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kehtestati uus olukord Eesti NSV ja NSVLi suhetes. Toomas Alatalu vaatleb seda sündmust „laiema Ida-Euroopa“ kontekstis. Antud mõiste hõlmab Teise maailmasõja järgseid Nõukogude Liidust otseselt sõltunud nn rahvademokraatiariike ning Esimese maailmasõja järel ja 1940. aastal jõuga Nõukogude Venemaa (NSV Liidu) koosseisu jäetud või taasliidetud nn liiduvabariike. Detsembris 1989 valis kommunistlik parlament Prahas riigijuhiks antikommunisti, mis kordas vormilt Tallinnas novembris 1988 toimunut: väikese liiduvabariigi kommunistlik parlament kehtestas suveräänsuse punaimpeeriumi raames. See impeeriumi keskvõimu alt lahkumise otsus alustaski piirkondliku revolutsiooni, kus sündmused ühes riigis mõjutasid teistes toimuvat ja tõid kaasa impeeriumi laialimineku ja kogu Ida-Euroopa vabanemise. Uueks sõnaks põhiliselt seadusandlikul teel (valimised/hääletused) vormistatud revolutsioonides tuleb pidada Eestis esimesena kasutatud kõigi tasandite rahvasaadikute kogusid. Sõltumata nende moodustamise korrast ja kehtinud süsteemist olid nad revolutsioonilisel ajal suutelised vormistama rahva enamiku seaduslikku tahet, millel oli kaal rahvusvahelistes suhetes. Eesti suveräänsusdeklaratsioon andis tõsise hoobi Mihhail Gorbatšovi perestroika-revolutsioonile ja pälvis kohe tähelepanu terves maailmas. Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine nõudis pingutust kogu rahvalt ja selle käigus hakkas välja kujunema vaba ühiskonna poliitmaastik. Ja lõpuks käib autor välja mõtte, et esimeseks ja järgmisteks võitudeks vajaliku Balti rahvaste koostöö tegelikuks taastajaks veel enne Eesti, Läti ja Leedu rahvarinnete sündi olid kolme riigi üliõpilased, kelle laulu- ja tantsupidu Gaudeamus (juuli 1988, Vilnius) on väärt kuulutamist „laulva revolutsiooni“ alguseks.
Avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1938. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 20. aastapäeva. „Oleme alustanud uut ajajärku uue põhiseaduse alusel,“ kirjutati kõikjal ajalehtedes, sest möödunud aasta tippsündmus oli uue põhiseaduse vastuvõtmine. Vabariigi kolmanda põhiseaduse võttis vastu Rahvuskogu üldkoosolek 28. juulil 1937 ning see jõustus 1. jaanuaril 1938. Tegelikkuses uus põhiseadus autoritaarsust ei vähendanud. Riigikogu muudeti kahekojaliseks — alamkojaks ehk Riigivolikoguks ja Riiginõukoguks. Riiginõukogu oli ühemõtteliselt ebademokraatlikult moodustatud organ, mis koosnes kõrgetest ametiisikutest, kodade ja omavalitsuste esindajatest ning riigipea poolt tema suva järgi nimetatud isikutest. Kuigi vahetust rahvavõimust oli taganetud, polnud autoritaarsusse kalduv režiim sugugi repressiivne. Pealegi oli elatustase pärast majanduskriisi läbimist kosunud. Tõepoolest, eduloo jutustamiseks ajalehtedes polnud vaja väljamõeldisi leiutada. Riigieelarve, mis 1933/1934 oli 63 miljonit krooni, kasvas 1938. aastaks 105 miljonini. Raha jõudis ka inimeste taskutesse. Rahva eneseteadvus tõusis: „Kesk- ja ülikooliharidus, mis vene ajal (s.o kuni aastani 1918) oli vaid kõrgemate kihtide eesõigus, on sedavõrd tunginud massidesse, et kõneleme juba haritlaste üleproduktsioonist, kuigi selle vastu võib vaielda. [---] Vahel kõneldakse nagu etteheitvalt, et eesti keel on iseseisvuse ajal muutunud peagu tundmatuseni. Kuigi see päris nii ei ole, ei saa salata, et meie keelest on saanud inimese mõtteväljenduse täiuslik ja painduv vahend. [---] Kirjandus on arenenud nii hulgalt kui sisult, mille ülevaatlikumaks näiteks „Eesti entsüklopeedia“ (1931–1937) teostamine.“ Et tegu polnud ainult ülepingutatud kolkaretoorikaga, sellest annab tunnistust kasvõi seegi, et 1937. aasta Pariisis maailmanäitusel määrati Eesti kunstnikele ja arhitektidele kokku seitse Grand Prix’d, kaheksa audiplomit, üheksa kuld- ja kuus hõbemedalit ning üks pronksmedal.
Mendel Balberyszski (1894–1966) on kirjutanud raamatu Stronger than Iron: The Destruction of Vilna Jewry 1941–1945: An Eyewitness Account. Oma mälestustes on ta talletanud üksikasjalikult Vilniuse juutide eluolu alates sakslaste saabumisest, getode likvideerimist. Malle Talveti tõlgitud katkenditest saame teada kannatustest Eestis asunud koonduslaagrites. Mendel ja tema poeg Theodore (1931) olid sadakonna hulgas, kes jäid ellu Klooga koonduslaagri veretöös 19. septembril 1944. aastal. Eluga pääsenud isa ja poja Balberyzszkite tee viis Kloogalt Vilniusse, seejärel Poolasse, kus saadi kokku teiste ellujäänud pereliikmetega ning siirduti peagi koos Austraaliasse. Raamatu jidišikeelse algversiooni kirjutas ta 1950. aastatel ja see avaldati Iisraelis 1967. aastal, selles käsitleb ta Vilniuse juutide elu aastail 1938–1944; 2010. aastal ilmunud ingliskeelset varianti on veidi kärbitud ja selles piirdutakse ajavahemikuga 1941. aasta juunist kuni 1944. aasta septembrini.
Leeni Langebrauni artikkel (algus eelmises Akadeemias) on arhiividokumentide alusel koostatud ülevaade sellest, kuidas 19. sajandi teise poole ulatuslik eesti talupoegade väljarändamise laine Vene Keisririigi koosseisu kuulunud Balti kubermangudest ehk Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa kubermangust 1860. aastatel Põhja-Kaukaasiasse jõudis. Enne eestlaste Kaukaasiasse jõudmist oli talupoegi Eesti- ja Liivimaalt juba mõnda aega välja rännanud Venemaa sisekubermangudesse, mis olid 19. sajandil ülejäänud Venemaa kubermangud peale Baltimaade, Soome, Siberi, Krimmi ja Kaukaasia. Käesolevas ülevaates käsitletavale perioodile eelnenud ajal rändasid eestlased välja põhiliselt Peterburi, Pihkva ja Samara sisekubermangudesse. 1860. aastatel tekkis suurem väljarändelaine, mille harjal jõudsid paljud eesti pered Krimmi poolsaarele, kust sõda oli krimmitatarlased Türki lahkuma sundinud ja maad tühjaks jätnud. Kuuldus tühjast maast ja lootus saada see oma hingemaaks suutis paljud eesti talupojad esivanemate maalt lahti kangutada ja andis jõudu pidada vastu pikal ja rängal rännakul kaugesse tundmatusse paika. Kohapeal aga selgus, et maa Krimmis on hoopis teistsugune kui Eestis: metsa polnud, vett oli ainult sügavates kaevudes. Eestlastel tuli hakata elama teistsugustes looduslikes oludes. Mitmedki väljarännanud asusid Krimmis toimetulekut õppima, teised aga eelistasid otsinguid jätkata, lootes leida kusagilt mujalt paremaid olusid. Nii hakkas osa väljarännanud eesti talupoegi Krimmist (ja ka Samarast) Kaukaasia poole vaatama.
Isikuandmete kaitse seaduse kaasajastamine
1990. aastate teisel poolel hakkas Eesti Vabariik ajakohastama andmekorraldust. 1996. aastal vastu võetud isikuandmete kaitse seadusse lisati 2003. aastal uut teavet. See keerukas protsess puudutas ka meditsiiniregistreid. Mati Rahu on vaatluse alla võtnud perioodi alates 1990. aastate teisest poolest, mil terve hulga õigusaktide loomine ja korrastamine tingis muutusi meditsiiniregistrite tegevuses ja terviseuuringute korraldamises. Ta kirjeldab mitmeid tagajärgi, mida õiguslik eksperiment — esmajoones teadusuuringute vajadusi eirav isikuandmete kaitse seadus (IKS) ja selle rakendamine — praktikas kaasa tõi. IKSist põhjustatud raskuste olemusse süüvimata süüdistasid selle seaduse kaitsjad tervise- ja rahvastiku-uuringute tegijaid ja statistikuid mitmeti.
IKS 2007 kehtima hakkamise ja uue Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) peadirektori ametisse astumisega lõppes teadlaskonna alavääristamine jalamaid. ELis aga kordus andmekaitsemääruse ettevalmistamisel kõik see, mida 20 aastat tagasi kogeti andmekaitsedirektiivi eelnõude arutamisel. Jälle pidid Euroopa teadlased hakkama kaitsma oma õigust töötegemisele. Pikkade läbirääkimistega, milles kaasa löönud teadlaste seisukohti toetasid patsientide esindusühingud, saavutati 2016. aastal vastu võetud andmekaitsemääruse soosiv suhtumine terviseuuringuisse. Teadus- ja ajaloouuringute ning statistika vajadusteks toimuva isikuandmete töötlemise eesmärkide täitmiseks sisaldab määrus erandeid, mille puhul on liikmesriikidele jäetud vabadus otsustada nende sissekirjutamise üle õigusaktidesse. Eestis on IKS 2018-s nimetatud erandid kehtestatud ja kui võtta arvesse veel andmekaitsemääruses sätestatu, võivad need terviseteaduste valdkonna teadurid, kes vajavad oma töös isikustatud terviseandmeid, praegu kergendatult hingata. Teoreetiliselt tunduvad asjad laabuvat.
Touraj Daryaee (tlk Jaan Lahe) käsitleb Sassaniidide ehk Uus-Pärsia riigi usundeid. Esimeses osas vaadeldakse peamiselt zoroastrismi ja manilust. Zoroastrismi muutsid impeeriumi ametlikuks usundiks Ardašir (valitses kuningana 224–239/240 pKr) ja Sasani perekond. Ardaširi ajal valiti religioosseks autoriteediks keegi preester nimega Tosar/Tansar, et ta süstematiseeriks zoroastrismi õpetust, mis põhines säilinud tekstidel, dokumentidel ja suulisel traditsioonil, mille kandjateks olid „usaldusväärsed“ preestrid. Me võime koguni näha Ardaširis ja usundis, mille ta kuulutas impeeriumi ametlikuks religiooniks, kõrvalekaldumist zoroastrismi traditsiooni(de)st, seega hereesiat. See tähendab, et zoroastristlik usund, mille ta kuulutas „ortodoksiaks“, ei tundunud kõigile aktsepteeritavana. See uus traditsioon, mille Sassaniidid lõid, oli omaks võetud Sassaniidide kõrgema seisuse ja preestrite poolt ning kõik zoroastristid sunniti sellega kohanema. Ardaširi poja Šabuhr I valitsusajal astus üles prohvet Mani (elas 216–276/277 pKr), kelle süsteem oli dualistlik, ja kasutas zoroastristlikku terminoloogiat oma sõnumi edastamiseks neile, kes olid tuttavad zoroastristlike jumaluste ja õpetustega. Aga printsiibilt erines manihheism zoroastrismist. Mani õpetas vaimu ja mateeria vastuolu — kõik vaimne oli hea ja kõik materiaalne kuri. See oli vastuolus zoroastrisliku vaatega heast elust, mille järgi oli kõik, mis siin maailmas loodud ja silmale iluks, Ohrmazdi ja tema abiliste, Pühade Surematute looming. Mani võis elada rahulikult ka järgmise kuninga valitsuse all, kuid Wahram I ajaks (valitses 271–274 pKr) hakkasid asjad muutuma, kuna võimule tõusis Kerdir, tuntuim zoroastristlik ülempreester 3. sajandil pKr, kes oli Maniga opositsioonis. Teine oluline kuju zoroastrismi ajaloos, kellele on samuti omistatud Avesta ja zoroastristliku seaduse edasine kodifitseerimine, oli Šabuhr II ajal 4. sajandil pKr tegutsenud ülempreester Adurbad ī Mahrspandān. Vaadeldaval perioodil polnud zoroastristlike preestrite jaoks, kes olid seotud riigiga, peahereetik ei keegi teine kui Mazdak, kes astus üles hilisel 5. ja varasel 6. sajandil pKr. Sel ajal valitsenud Kavad I kasutas Mazdakit selleks, et õõnestada aadli ja preestrite võimu, kes olid nõrgestanud kuningavõimu, mis tõi samuti talle rahva laialdase toetuse ning muutis tema ja Mazdaki populistist kuningaks ja preestriks.
Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961.
Arvustuste rubriigis vaatleb Andres Herkel Martti Kalda tõlgitud ja kommenteeritud Manu pärimust.
Artiklitele vahelduseks võib nautida Heldur Viirese 1960. aastatel tehtud raamatuillustratsioone.
