Arhiivitööd on tehtud vähevõitu, justkui oleks Nõukogude aja partei ja valitsuse paberid kättesaamatud. Selle asemel jutustatakse müütilistest KGB toimikutest, mis ringlevat mingil mustal turul ja olevat kaasa mänginud Andres Eesmaa surmaloos.

Lepassalu tõmbab saladusloori ette seal, kus midagi salapärast pole. Leheküljel 172 käib jutt peaministritest ja teistest tänapäeva tähtsatest tegelastest, nimetamata nimesid, otsekui oleks see ohtlik. Tegelikult pole siin mingisugust saladust. „1986–1988 EKP Tartu rajoonikomitee tööstusosakonna instruktor, orgosakonna juhataja,” on kirjas Andrus Ansipi eluloos, mis ripub valitsuse kodulehel. Tõde peetakse rohkem au sees endises nomenklatuuris kui selle uurijate seas. Muuseas, Ansipi teenistuskäigu loetelus on muudki huvitavat, mis võiks nomenklatuuri teemaga kokku kõlada. Küsimus, kas ja kuidas on nomenklatuuri termin kohaldatav praegusele eliidile, jääb tegelikult avamata.

Ka Lepassalu teos „Spioonimängud: Herman Simmi elu ja häving” avaldab justkui suuri saladusi, kuid olulisi vastuseid olulistele küsimustele nii väga ei paku. Lepassalu loomingut lugedes tekib pähe mõte, et keegi vandenõulane on palganud ta neid „uurimusi” kirjutama, et päris uurimused ei ilmuks. Aga vandenõuteooriate suhtes tuleb hoida immuunsust. Asi on lihtsam: väike ja vaene maa, pole ressursse, et vaevarikka tööga tõde selgeks saada. 

„Esimene Eesti”

Virkko Lepassalu

Pegasus