Biosemiootika professor Kalevi Kull muheleb, et ei soovi pildile jääda üksi, vaid ikka koos kolleegidega. Foto: Anni Õnneleid

Kolmandaks teeks nimetatud uus evolutsioonikäsitlus jõuab kitsast teadlaste ringist üha laiema auditooriumini. Mida toob uus teooria kaasa teaduses ja laiemalt? Kuhu võib viia teooriate rakendamine nähtustele, mille mõtestamiseks need ei sobi?

Aga mis on esimene ja teine tee, mida kolmas nüüd täiendab või asendab? Esimeseks teooriaks võib pidada kreatsionismi ehk usku, et maailma on loonud kõrgem olevus, ent teine on meile teada-tuntud evolutsiooniõpetus. Tõsi, viimane ei ole midagi algusest lõpuni fikseeritut. Novembris Londonis toimuval esinduslikul konverentsil esinev biosemiootika professor Kalevi Kull selgitab, et evolutsiooniteooria, mida valdav osa biolooge 1930-ndate lõpuks aktsepteeris, ei olnud enam seesama, millest Charles Darwin 1859. aastal kirjutas. „Darwini ajal ei olnud geneetika veel kuigivõrd arenenud, populatsioonidünaamika protsesse tunti halvasti ja ka paleontoloogiast olid teadmised lünklikud. Kui kõik need asjad lõpuks suuresti kokku panna suudeti, olid käes 1930-ndad ja teooriat nimetati suureks sünteesiks, sünteetiliseks evolutsiooniteooriaks või siis kitsamas mõttes neodarvinismiks,” sõnab Kull.

Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: