Värskeim idahitt “Memoirs of a Geisha” (“GeisŠa memuaarid”) teeb endasse rahulikult suhtumise oluliselt kergemaks, sest peale filmi keskkonna ning tegelaste on siin orientaalset sama palju kui Las Vegases kõrguvas kipsist Eiffeli tornis prantsuslikku. GeisŠa loo lavastaja Rob Marshall on tuntud kui menumuusikafilmi “Chicago” režissöör ja püüa sa kui tahes eelarvamustevabalt kinos istuda, “läbipaistvalt õõnes” on igal sekundil suurte tähtedega ekraanile kirjutatud.

1920-ndate lõpus müüb vaesunud kaluriperekond oma üheksa-aastase tütre geisŠaks ning tütarlapse tee sotsiaalselt tähtsa ameti suunas kujuneb neetult konarlikuks. Teda koheldakse ebainimlikult ning alles juhuslik kohtumine tundmatu mehega, kelle heasüdamlikkus avab noore neiu hinges uued väravad ja perspektiivitunde, toob põlastusväärselt tülgastavasse igapäeva esimese päikesekiire. Täpselt sama imal kui äsjaloetud lause on Sayuri ennastohverdav teekond õnne ja tõelise armastuse poole.

Filmil on kaks lõppu, üks õnnetu ja seejärel kohe õnnelik, nii et “tarbija” saab ise otsustada, kumb tema põhjani puudutatud hinge paremini kraabib, ja vastavalt siis kas marsib viis minutit enne lõputiitreid melanhoolsuskrambis ulguvaid kaaskülastajaid närvi ajades kinosaalist välja või piinleb kannatlikult lõpuakordini.

Filmi näitlejaskond on varasematest levisse jõudnud peavoolu idafilmidest tuttav, ent see ei tee lääget pisarakangutajat oluliselt põnevamaks. Narratiivselt kumisev lugu ununeb kiiremini kui Edgar Savisaare lindiskandaal ja nagu kõrvalistmel turtsuv filmitudeng täheldas, on “Geiša memuaarid” kahetunnine samanimelise šokolaadi reklaamklipp. Ei palju enamat.