Pilguheit hõlmab Piret Raua, Epp Petrone, Andrus Kiviräha, Artur Jurini, Wimbergi ja Joonas Sildre uudisteoseid.

Tore, et üle hulga aja saab vaadata ja lugeda Eesti oma autori koomiksit. Joonas Sildre „Maailma naba” (kontseptsioon koos Elina Sildrega) on traditsiooniliselt vormistatud pildirida hoogsate kaadrite ja kireva tüüpide valikuga. Koduõuest naba leidmise lugu jääb põnevaks ja pooleli, kuna viimasel pildil suunduvad tegelased raamist välja ja kodumaja kangutatakse paigast. Loodame Sildre koomiksiraamatu järje peale.

Epp Petrone on kogu oma mitmekesise kirjatöö hulgas rahvale mitu lasteraamatut andnud – „Siis, kui seened veel rääkisid”, „Kust tuli pilv?” ja „Marta varbad”. Kaks esmalt nimetatut esitavad  loomulikke ja õhurikkaid loodusvaatlusi. Kolmas, „Marta varbad”, on kogumik küllaltki tavalistel mudilas­elu motiividel nagu lapse mängud ema ja isaga, jonn, esimene lumi, koogitegu jms, kuid see tavaline on värske pilguga nähtud ja ladusalt sõnastatud, rõhutades üldinimlikke väärtusi nagu peresoojus ja rõõm iga­päevaelu rahulikust kulgemisest.

Lihtsa lookese teeb ilukirjanduseks selle üldistusjõud – paljud mäletavad oma kogemusest, et jah, nii see asi ja olukord on. Seetõttu tundub asjatu kaanetekstis toodud perekondlik taust – kui laps suureks kasvab, siis teatud vanuses võib ta pahaks panna, et tema isik on äratuntavalt kirjanduses jäädvustatud. Marta lood oleksid väga head ka siis, kui me autori perest midagi ei teaks.

Vastandina eeltoodule on Piret Raua raamatu „Härra Lind” tegelane reaalsusest vägevalt irrutatud. Härra Lind on sootsiumi erandlik liige, kuna vastupidi üldrahvalikule koorilaulu ja laulupidude õhinale kisub härra Linnu huvi hoopis teise kanti: ta soovib olla keegi teine.

Enda kuju muutes oma mina otsi­mine on lasteraamatuis üks oluline teema – meenutatagu pildiraamatuid, nagu Edgar Valteri „Kassikest ja kakukest” või Max Velthuijsi teost „Konn on konn”.

Linnu-raamatu eripära tuleneb muidugi Piret Raua filigraansest kujutusviisist ja eritabasest huumorist – vaadakem või seda, kuidas linnurahvas oma mune ehk lapsi laulupeole kaasa võtab... Kusjuures hoogsa muinasjutu puändiks on sügavalt eluline motiiv, laulurahva tuleviku tagamine tammepärjas pesapunumisega.

Parimad muinasjutud on need, mida jutustab elu ise, on öelnud klassikud. Üht elu enese jutustatud narratiivi lõppvaatust kujutab Andrus Kiviräha jutukogu „Kaka ja kevad” nimijutt. Raamatu ilmumine ületas meediakünnise, kusjuures uudise sisuks oli ennekõike justkui see, et sõna „kaka” väljus lastetoa vaimsest ahistusest ja ootab nüüd lahket kasutust laial rindel. Head lastekirjandust ilmub meil ju üsna palju ja igast teosest miskipärast uudistes ei räägita.

Jättes meediakriitika siinkohal pooleli, otsime Kiviräha lastelugusid kandvat ajaloolist traditsiooni. Muinasjutumeister Hans Christian Andersen tegi ilma sellega, et võis vesta lugusid mis tahes silmahakanud asjast – ka elu n-ö heidikuist, ära heidetud asjadest, nagu kaltsud, pudelikael, prügihunnikusse sattunud vanad mänguasjad ja tarbeesemed jms. Sellest vaatepunktist on Kiviräha tegelased näts, puuks ja jääauku kukkunud kinnas vägagi traditsioonilised.

Artur Jurin on juba ligi paar­kümmend aastat meie lastekirjanduses oma kindlat rida ajanud – oma juttudele ise pilte või siis ka oma piltidele jutte juurde teinud.

Absurd ja igapäev

Sel aastal ilmunud „Puru kuningriigi lood II” jätkab varasemat raamatut, mille ainet võib määratleda kui algaja lugeja tolkiniaadi (ehk siis Tolkieni lugude analoogi). Seal leiavad aset n-ö tavaseiklused kuninga kaaskonna, loodus­olendite ja mitmesuguste muude isikute (rätsep, timukas) osa­võtul, kandvaks teljeks on võitlus võimu ja vabaduse pärast.

Jutt on tihedalt täidetud sõna­mängu võtetega (tegelaste ja kohtade nimed), on tervendavat absurdi (mutt – loom – hammustas timukat ninast) ja muud teravmeelset (nõid nägi välja just selline, nagu ta välja paistis).

Wimbergi jutukogu „Suur pidusöök” pakub nii tuntud muinasjutumotiivide teisendusi kui ka sisendusjõulisi pilte igapäevasest koduelust – raha on otsas, söögi suhtes erimeelsusi...

Wimbergi tundlik kujutuslaad tekitab soovi lugeda temalt mõnda pikemat tervikteost, lasteromaani.

Raamatud

Uusimat kraami

Eesti autoritelt

•• Piret Raud „Härra Lind”, Tammerraamat

•• Epp Petrone „Siis, kui seened veel rääkisid”, „Kust tuli pilv?”, „Marta varbad”, Petrone Print

•• Andrus Kivirähk „Kaka ja Kevad”, Varrak

•• Artur Jurin „Puru kuningriigi lood II”, Artur Jurin­

•• Wimberg „Suur pidusöök”, Maaleht

•• Joonas Sildre „Maailma naba”, Lugu-Loo