Kääbus-abtiss, kes pahvib hiigelsuurt sigarit, või geikardinalid, kes kahistavad oma punast ametirüüd, paistavad just niisugused, nagu oleme sellest jamast arvanud juba „Viimse reliikvia” linastusest saati. Meile näidatakse just sellist Vatikani, millest meil on mugav mõelda: seksuaal- ja finantskriisides vaevlevat suletud unelmateriiki, kus barokkstiilis magamistubades tarvitatakse narkootikume ning Bentleydes põrutatakse kooripoisse ja koolitüdrukuid.