Uus Potteri-raamat jätab pooltoore mulje

„Harry Potter and the Cursed Child” ei küündi raamatuna eelmistele ligilähedale ning vaevleb kehva dialoogi ja läbimõtlemata karakterite käes.

Raamatu idee on iseenesest hea: isa ja poja keerukas suhe, millest hargnevad laiemad probleemid. Harry Potteri poeg elab kuulsa isa varjus. Teineteise mittemõistmine ja Harry minevikusündmustest tulenev süütunne on teemad, mis võiksid anda loole tugeva psühholoogilise aluspõhja. Huvitavaks looks andsid võimaluse ka leidlikult kokku põimitud eelmiste raamatute teemad, nagu Cedric Diggory surm, ajas rändamine, minevikuga mängimise ohud ja kunagiste vaenlaste laste vaheline sõprus. Siiski ei ole raamatus sügavust, mida lootsin ja samanimelise lavastuse arvustusi lugedes eeldasin.

Kindlasti on paljude jaoks pettumus raamatu žanr. Näidend on dialoogipõhine, ehkki suure osa Potteri-maailmast lõi meie silme ette just kirjelduslik osa. Kuid eri näidendeid lugenuna arvan, et formaat ei ole siinkohal kõige suurem probleem. Esiteks torkab silma, et tegijatel oli rutt raamat välja anda, kuigi selle lugu ei olnud veel – vähemalt raamatukaante jaoks – küps ja sisse lipsas ka omajagu kirjavigu.