Vaalas hüppavad ringi oravad ja kekutavad jänkud
Nimetatud tegelasi me galeriis ei kohta, küll aga Tipi ja Täpi, Tiku ja Taku, Miku ja Manni, Agu Sihvka ja Jussikese seitsme sõbra elulugude lapsesuist atmosfääri.
Juba uksel haarab meid kahtlus, et keegi viskab villast. Estna hiigelmaalide kangelased on küll üsna fotograafilise armastusega üles maalitud, kuid hüperrealistlikust kalkusest on asi kaugel. Soe huumor on algusest peale piltidesse sisse maalitud.
Kõik see meenutab, et ta alustas kunstiõpinguid kunagi Academia Non Gratas, Peeter Alliku mõjuväljas, kus grotesk ja fotolikkus teineteist alati toetasid. Midagi Alliku rämedast labida- ja kirvekoomikast on püsima jäänud Estna piltidessegi, kuid peenendunud siin pilklikumaks irooniaks, linnainimese ambivalentseteks sarkasmideks, teadlikkuseks massikultuuri võimsusest ja tühisusest. Usun, et selle mentaliteedi korjas ta üles hilisemates õpingutes Eesti Kunstiakadeemias ja Canterbury ülikoolist Inglismaal. Arvan, et just seal ärkas ta teadlikkus popkultuuri taktikatest massilise ajupesu eesliinil. Ja just seal tärkas tas vajadus oma ärkamist ka publikule kuulutada.
Estna riivab liblikana
Me näeme ta maalidel palju naisi, tüdrukutirtsudest kuni silmatorkavalt küpsete beibedeni. Ka torkab silma, et sõltumata naiste vanusest on nad enamasti orava- või jänkumütsidesse topitud. Lasteaia-aegne “jänku hüppas metsa all, lõbus tuju oli tal” kosub aastate möödudes vältimatult playboy’liku vallatlemiseni erootikatelefonide reklaamides ja loomalikule sugutungile osutavates jänesekõrvulistes pildimetafoorides. See on tõsine teema, mida Estna puudutab vaid riivamisi, liblikana üle lenneldes, sest sotsiaalkriitika kõrval pakub talle pinget ka piltide endi seksikas laeng. Mõnikord viskab ta selle üle nalja, teinekord aga naudiskleb selles. Nii püsib ta järelpopi kahemõttelises vaimsuses – ilgub ja kiidab takka üheaegselt.
